Edit
Ülo Vooglaid – Kuidas päästa eesti majandus?

Postimees, täpsemalt Risto Berendson, küsis mitmelt praeguselt ja endiselt ettevõtjalt ning majanduseksperdilt, millised peaksid olema valitsuse sammud elavdamaks kiratsevat Eesti majandust. Oma arvamuse esitasid Jüri Käo, Kersti Kaljulaid, Indrek Neivelt, Olari Taal, Raivo Vare ja Juhan Parts. Kõigil neil on üksjagu kogemusi nö majandussfääris (rahade pööritamises ja raha teenimises), ent ühelgi neist ei ole ettevalmistust inimese, mitmesuguste inimkoosluste ega ka ühiskonna- ja kultuuriseoste nägemiseks ja arvestamiseks. Märgata ei ole olnud ka nende soovi teenida raha asemel oma rahvast.
Kõik eksperdiks kutsutud isikud on olnud siin pikka aega ainuõigeks peetud kriteeriumite järgi edukad ja on endast heal arvamusel. Võib arvata, et ükski neist ei kahtle oma arvamuste õigsuses, ehkki ei ole olnud märgata ekspertidena esinevate isikute oskust ja soovi eristada arvamusi teadmisest.
Isikud, kes rajasid parasiteerivate organisatsioonide „süsteeme” ja ahmisid, vahendeid valimata, endale rikkust teiste arvel, on nüüd omajagu mures. Küllap püüdsid isikud, keda Postimees eksperdiks kutsus, anda ka seekord oma parima, aga välja tuli, nagu alati – hulk fragmente ja ettepanekuid, nagu selles laialt tuntud mõistujutus, kus rabbi andis hinnalisi nõuandeid mehele, kelle kanapojad aina surid. Algul soovitas rabbi anda tibudele tangu, siis kaera- ja tatrahelbeid, siis soovitas kallata peale vett, siis mett… ning kui kõik kanapojad olid surnud, laiutas ta käsi ja kahetses, sest tal olevat olnud veel väga palju häid nõuandeid…
Isikud, kes teavad, kuidas endale riigi ja rahva arvel raha teenida, tahaksid tavaliselt teenida veel rohkem. Need inimesed, kes ammu enam üksikuid rahatähti ei ole oma käes hoidnud, kes ei vaevu vaatamagi, kui palju kodu- ja välismaal asuvatele arvetele on tilkunud, ei saa kuigi hästi aru, miks ja kuidas muretsevad need inimesed (kaaskodanikud!?) kes peavad oma näppude vahel sente ja kroone veeretama. Selleks, et maksud oleksid makstud ja ikkagi kuidagi hinges püsida, peab 2/3 Eesti elanikkonnast päev-päeva kõrval lausa ennast ületama. Majandusfundamentalistid kordavad süüdimatult, nagu mantrat, et eraomand on puutumatu, aga teiste inimeste elu, eriti puuetega inimeste, pensionäride ja laste elu, on igaühe enda asi ning järelikult oleks vaja nende arvelt võimalikult palju kokku hoida. Jutt on hoiakust.
Kujunemas on olukord, kus keegi kas ei saa või ei taha enam vanaviisi elada. Koostöökogust, eriti mitte fiktiivsest, niisugusel puhul enam ei aita. Ehkki Eestis on enamikku haritlastest juba aastaid ignoreeritud, on neist, õnneks, üks jagu ikka veel alles.
Küllap oleks vaja riigi tasandil sobivate otsuste tegemiseks paluda mõtlema ning teadmisi- arvamusi avaldama ka selliseid isikuid,
• kes on orienteeritud hoidma oma riiki ja hoolima mitte ainult rahast, vaid ka rahvast, rahva heaolust ning ühiskonna arengu eeldustest,
• kes hoomaks, et ühiskond ei ole fragmentide kogum, vaid süsteem, mis funktsioneerib, muutub ja areneb oma objektiivsete (permanentsete) seaduste ja inimeste subjektiivse (tahtelise või tahtmatu) tegevuse koostoimel (iseregulatsiooni ja juhtimise-valitsemise-haldamise ühtsuses);
• kes tunneb rahva koosseisu ja struktuuri, huve, vajadusi ja hirme, usku, lootusi-ootusi ja komplekse, kes usub ja usaldab rahvast, rahva kainet mõistust ja ka seda, et rahva kannatus võib katkeda;
• kes ei aja alailma segi (st oskab mitte ainult eristada, vaid ka koos käsitleda) eesmärki ja vahendit, põhjust ja tagajärge, ressursse ja nende kasutamiseks vajalikke tingimusi, nagu ka olusid, olukorda ja situatsiooni nii ühiskonna- kui ka kultuuriseostes;
• kes suudab oma ja teiste tegevuse tulemusi, nagu ka ohte, võimalusi ja võimalikke tagajärgi ette näha, ära tunda ja adekvaatselt hinnata;
• kes eristavad regulatsiooni- ja juhtimistasandeid ning aduvad, et igal regulatsioonitasandil on võimalik tulemuslikult tegutseda vaid sel määral, mil teistel regulatsioonitasanditel on loodud edukaks ja mõistlikuks tegutsemiseks vajalikke tingimusi;
• kes eristavad majandust ühiskonnast, kes teavad, mis see on, mida majanduseks ja ühiskonnaks kutsutakse ning suudavad majanduse kõrval näha ja arvestada ka teisi ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegureid (nagu ka paigalseisu ja hääbumise tegureid);
• kes suudaksid ja tahaksid hoolida inimesest, mitte ainult majandusest (ettevõtlusest, ekspordist-impordist, krediidist, aktsiisist ja muudest maksudest…);
• kes tunneksid inimest kui ühiskonna liiget ja kui kultuuri esindajat, mitte ainult kui tööjõudu: tootmiseks vajalikku ressurssi ja tingimust;
• kes austaksid inimest, tema elu ja elukeskkonda ning kõike seda, millest sõltub elu ja elukeskkond, sh perekond koos vanurite ning juba sündinud ja veel sündimata lastega;
• kes hoomaksid: inimesed ei ela selleks, et töötada, vaid töötavad selleks, et elada;
• kes näeksid kõrvalise abita, et elu on vaja tunda nii bioloogilises kui ka sotsiaalses mõttes ja et olenevalt vaatepunktist avaneb elust sootuks erinev pilt: erinev koosseis, struktuur, tähtsus ja tähendus;
• kes teab, et juhtida saab vaid protsesse ja ei pea käima kuskilt küsimas, millistel eeldustel ja kuidas oleks võimalik midagi juhtida;
• kes eristab juhtimist, valitsemist, haldamist, valdamist, sidustamist, korraldamist…;
• kes oskab seada sihte ja eesmärke ning valida optimaalseid vahendeid seatud seatud sihil püsimiseks ning eesmärkide saavutamiseks, kehtestada tegutsemise printsiipe ja hindamise kriteeriume, korraldama side ning edasi- ja tagasisidestuse, tagama töö ja koostöö, uuringud ja uurimistulemuste arvestamise strateegiliste otsuste tegemisel, sünergia, maine ja infrastruktuuri täiustamiseks;
• kes aduksid, et riigi ja rahva juhtidel on vaja kavandada ja kärpida tervishoiuasutuste eelarvet, vaid kanda hoolt igas eas inimeste elu ja tervise eest nii füüsilise, vaimse kui ka sotsiaalse heaolu saavutamiseks ja hoidmiseks;
• kes ei imestaks, kui räägitakse, et üleminekuühiskonnas peab riik kindlustama oma kodanikele sellise ettevalmistuse ja valmisoleku, millele tänu oleks igaühel võimalik osaleda ühiskonnas aktuaalsete küsimuste üle toimuvates arutlustes;
• kelle teadmised ja kogemused võimaldavad ette näha, mis sellisest riigist saab, kus riigi vereringet kontrollivad välisriikidele kuuluvad erapangad;
• kes taipaks, et haritus muutub väärtuseks vaid koos informeerituse ja kogemusega ning märkaks ja arvestaks, et tegutsemiseks on vaja ka õiget orientatsiooni, tugevat motivatsiooni, laia eruditsiooni, sügavat affiliatsiooni, usaldusväärset intuitsiooni, usutavat ja sobivat stiili ning head tervist ja saaks ka saaks aru, et ühtki nendest eeldustest ei või pikka aega pidada vähetähtsaks, ignoreerimisest rääkimata;
• kes saaks ise oma pea varal aru, et korralikult ja hästi tehtud töö eest on vaja maksta ka korralikku st õiglast palka, et naabermaadega võrreldes kordi madalama töötasu tõttu voolab arukam ja aktiivsem osa tööjõust riigist välja, et kordi teistest madalama töötasu maksmine on häbistav ja alandav, et alamakstud tööliste panus on juba protesti märgiks madal ja õppimine ja loominguline suhtumine ei tule siis kõne allagi;
• et juhtkonnal on vaja tagada siin elavatele inimestele vähemalt lootus saavutada ükskord teistes maades elavate inimestega enam-vähem võrreldava elu sisu ja kvaliteet, elulaad, rütm, kindlusetunne jm elamiseks oluline, kõik, mida oleks vaja selleks elu tunduks elamisväärne, et inimesed usuksid tulevikku ning tahaksid ja julgeksid edasi elada;
• kes tunneksid tegevussüsteemi kõiki elemente ja käsitleksid enesestmõistetavana, et tegevussüsteemi iga element sisaldab veidi selle süsteemi kõiki teisi elemente; et töötamises on veidi õppimist ja uurimist, loomist, mängimist jm tegevusi, nagu on ka uurimises veidi tööd, loomingut, mängimist, matkimist jne;
• kes oleks suutelised aru saama, et majandus ei arene, et majandusel ei ole ei huve ega vajadusi, et majandus ei ole subjekt, vaid suhtearvude süsteem, mis heal juhul peegeldab inimeste aateid ja arukust või ka alatust, hoolimatust, ahnust, valelikkust, võimukirge jpm;
• kes teaksid, et töö, õppimine ja kõik teised tegevused võivad olla ajendatud vabast tehtest, huvist ja eneseteostuse soovist, aga nad võivad olla korraldatud ka sunduse ja kohustusena, mille täitmist alatasa kontrollitakse, milles kõiki ja kõike alatasa hinnatakse, karistatakse, vastandatakse, alandatakse;
• kes suudaksid aru saada, et vastandumise ja konkurentsivõime kõrval (asemel) oleks vaja koostöö ja vastastikuse täiendamise võimet, mõistmist, hoolivust, ausust;
• kes saavad aru, et igasuguse eesmärgistatud süsteemi efektiivsus on süsteemsuse funktsioon;
• kes teavad, et kohusetunne kujuneb läbi kasvatuse;
• kes saavad aru ja annavad vähemalt endale aru, et inimeste vastutustuune ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise;
• kes usuvad, et meie rahvuslikuks põhirikkuseks on anne: sünnipärased eeldused ja võimed;
• kes kujutavad ette, et otsustada on võimalik vaid valikusituatsioonis, milles inimene end leiab, kui ta usub, et võib toimida oma parima äratundmise järgi, kartmata mingisugust ahistamist kui tal on vähemalt üks alternatiiv ja on ka võimalus lisada alternatiive (kaasaarvatud ennast) ning kui kõne all on tõesti tähtis, lausa eluliselt oluline küsimus;
• kes eristavad vabadust millestki vabadusest millekski, kellele on vabadus aade, mida mängurite kätte ei või hetkekski usaldada;
• kes suudaksid ja tahaksid igal juhul ja alati siduda õigused, kohustused ja vastutuse ühte ning nõuda sedasama ka kaasteelistelt, pidades seejuures silmas nii administratiivset (ametlikku, kirjutatud seadustes fikseeritud) aspekti ja moraalset (mitteametlikku, kirjutamata seadustes fikseeritud) aspekti;
• kellel ei ole liiga raske taibata, et iga isereguleeruva süsteemi efektiivsus on süsteemsuse funktsioon;
• kes ei ignoreeri tõsiasja, et süsteemide tähendus kujuneb metasüsteemides ja iga süsteem kuulub üheaegselt paljudesse metasüsteemidesse;
• kes taipab, et efektiivsuse saavutamiseks on vaja prognoosida süsteemide sobivust paljudesse erinevatesse süsteemidesse (keskkonda selle sõna igas tähenduses) ning arvestada oma ja teiste tegevuse võimalike tulemuste ja tagajärgede sobivust sisendiks nendele protsessidele, kuhu nad on mõeldud, arvestades heterogeense tarbijaskonna struktuuri, konjunktuuri ja prognooside iseärasusi;
• kes on tasemel aru saama, et igasugusel tegevusel võivad olla (enamasti on!) nii positiivsed (ootuste ja normide-väärtustega kooskõlas olevad) kui ka negatiivsed (ootuste ja normide-väärtustega vastuolus olevad) toimed võivad olla nii avalikud kui ka varjatud, nii otsesed kui ka kaudsed, lokaalsed ja globaalsed…;
• kes näevad infrastruktuuri terviklikkust ning oskavad anda hinnanguid nii, et oma ja teiste tegutsemise analüüsis arvestada otstarbekust, tõhusust ja intensiivsust mitte lahus ja omaette, vaid koos, vastastikuses sõltuvuses, mitte selle järgi, mida tegelikkuse varjamiseks räägitakse-kirjutatakse, vaid tuginedes hoolikalt kontrollitud ja igati usaldatavatele allikatele;
• kes suudavad eristada juhtimist, valitsemist, haldamist, valdamist, korraldamist ning sidustamist ja teavad, millistel eeldustel oleks võimalik nendes tegevustes edu saavutada ja usaldust pälvida;
• kes saavad aru, milline on kelle reaalne panus ühiskonna edenemisse ning kes oleks vastavalt oma õiglustundele valmis paluma, et kõik ametnikud ja saadikud soostuksid õiglase palgaga;
• kes on altis otsima uusi võimalusi seni tehtud vigade põhjuste avastamiseks, nimetamiseks ja avalikustamiseks, mitte õigustama ja varjama seni tehtud vigu ja nende põhjuseid;
• kes tahab pühenduda mitte raha, vaid oma maa ja rahva teenimisele;
• kes püüab rääkida seda, mida mõtleb ja teha seda mida on rääkinud;
• kes oskab hinnata otsuste kvaliteeti, kes näeb, milliste otsuste kvaliteet on olnud madal ja saab aru, et senise mittesüsteemse ja madala komplekssuse astmega ning petuskeemidega läbi põimitud tegutsemise jätkamise korral ei ole võimalik riiki arenguteele pöörata;
• kes hindavad asjatundlikkust ning käsitlevad vastava ettevalmistuseta isikute kandideerimist mingile ametikohale kõlvatu teona.

* * *

Need ametnikud ja saadikud, kes on kuulanud-lugenud ajakirjanike, riigi- ja omavalitsusametnike, aga ka saadikute ja nende nõunike viimasel ajal (ja ka varem) ilmunud mõtteavaldusi, need on loodetavasti märganud, et jutt käib üksnes MAJANDUSEST ja majandust ühtäkki tabanud raskustest.
Tegeledes majandusega oleks võimalik heal juhul KIRJELDADA majandust. Tegelikult ju ei ole Eestis veel sedagi suudetud. Sõnad „majandus”, „majandusedu” ja „majanduskriis”, on olnud arutluste keskmes ning on ka praegu üha sagedamini kasutuses, aga mitte keegi ei saa ära arvata, mida üks või teine kõneleja siis mõtles, kui ta neid sõnu kasutas.
Ka selleks, et majanduse kohta rahuldav kirjeldus saada, oleks vaja teada ja ühetähendusliku selgusega sõnastada:
1. mis see on, mida majanduseks nimetatakse (NB! anda mitte ainult definitsioon, vaid ka operatsionaalne määratlus koos mõne lausega, milles ilmneks nende sõnade tähendus eri kontekstides ehk metasüsteemides),
2. milline on majanduse koosseis (millest majandus kui fenomen koosneb),
3. milline on majanduse struktuur,
4. kuidas majandus kujuneb (genees),
5. kuidas majandus funktsioneerib ja muutub,
6. millest majandus sõltub ja
7. mis sõltub majandusest,
8. millist osa etendab majandus eri regulatsioonitasanditel, eri regioonides, institutsioonides, organisatsioonides, protsessides jne.
Selleks et saavutada majandusedu, või vähemalt peatada nn majanduslangus, oleks vaja sellist analüüsi, mis võimaldaks avastada ning seejärel ka nii palju julgust, et sõnastada ja avalikustada, kellele on kasulik,
• et sõna „majandus” tähendus oleks arusaadav vaid „pühendatud isikutele” ja teistele nii segane, et laiemal üldsusel ei oleks võimalik majandusalastest arutlustest aru saada, otsustamises osalemisest rääkimata;
• sotsiaalset problemaatikat on Toompeal siiani ignoreeritud ja et sõna „sotsiaalne” on pandud tähendama nende inimeste muresid, kes vajavad abi, toetust ja kindlustust…;
• et ühiskonnakriisi kutsutakse finantssurutiseks või viimases hädas ka ainult majanduskriisiks;
• et Valitsuses, Riigikogus, Riigipangas, Riigikontrollis ja üheski teises põhiseaduslikus institutsioonis ei oleks ametis ühtki inimest, kes suudaks aru saada ja teistelegi seletada, kuidas Eesti punuti sellisesse lõksu, mille tagajärjeks võib kujuneda iseseisvuse kaotamine (omariikluse häving);
• et kõik usuksid: siis, mil „majandus” (loe: ühiskond) on taas kord laostunud olekus, tõttavad riigile „appi” välismaised investorid;
• et siinsed „juhid” pikisilmi ootaksid, avasüli tervitaksid ning oleksid valmis kõikvõimalikke mööndusi tegema ja lömitama nende ees, kes on juba haaranud „osavate” finantsmanöövritega valdava osa varadest enda valdusse ja tõenäoliselt üritavad kriisi tõttu tekkivas kaoses seda osa kordades suurendada;
• et rahvas arvaks, et juhtkond hoolib neist seda enam, mida rohkem arengu eeldusi kärbitakse ettekäändel, et vastasel juhul „läheb kõigil veel halvemini”;
• et valitsuskabinet mingil juhul ei toetuks oma hinnangutes, järeldustes ja otsustes mingile tõsiselt võetavale analüüsile ja prognoosile;
• et keegi ei suudaks ega tahaks selgitada üldsusele, miks on rahavood moondunud;
• et käsitlused peavadki olema fragmentaarsed, sest küllalt süsteemseid ja kompleksseid (st efektiivseid) käsitlusi ei ole mitte keegi suuteline tegema;
• et keegi ei saaks teha seda, mida oleks vaja teha Eesti iseseisvuse ning rahva valikuvabaduse ja väärikuse hoidmiseks;
• et rahval ei oleks haritlaskonda, kelle hulgast saaks võrsuda liidreid;
• et perekond muutuks nii ebastabiilseks, et sündivus aina väheneks;
• et rahva usk tulevikku ja endasse variseks?
Vaadake, kas nn majandusharidusega isikud tegelikult orienteeruvad sel määral ühiskonnas ja kultuuris, et nad suudaksid hoomata majanduse seoseid ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi teiste komponentidega.
Nn majandusinimesed (kellest enamikul ju ka majandusalast ettevalmistust ei ole!) peavad end asjatundjaks ka mistahes organisatsiooni ja institutsiooni, juhtimise ja käsutamise alal.
Kui keegi suvatseks vaadata, milline on Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse tase, siis ta peaks otsekohe märkama, et ametialast ettevalmistust ei olegi. Ometi kutsutakse-nimetatakse diplomeeritud „spetsialistid” just mingile ametikohale. (Kõrgkoole kutsutakse Eestis „rakenduslikes” , justkui ülikoolis õppe läbinud isikud ei peaks hiljem kuskil kuidagi rakenduma…).
Nii, nagu looduses, nii kehtivad ka ühiskonnas ja mõtlemises oma seadused, mis ilmnevad seaduspärasustena. Selleks, et juhtimisalaseid otsuseid saaks pidada headeks otsusteks, oleks vaja tunda ja arvestada kõiki neid seadusi ja seaduspärasusi, mis ühiskonnas kehtivad. Ajalugu on täis näiteid selle kohta, kuidas üks, või teine isik või kamp, kellel on õnnestunud pettuse või vägivallaga võima haarata, on asunud ise ka igaliiki seadusi tegema ning loodust ja rahvast ümber kujundama… Peale häda ja tohutu viletsuse ei ole sellega kaasnenud mitte midagi.
Kui koalitsioonierakonnad üksteisele selja keeravad (teisiti ei saa selgi kokku panna), siis võib lahendus küll kiiresti tulla, aga pole kindel, et Käo oma Postimehele antud kommentaaris just sellist lahendust silmas pidas. Tegelikult oleks valitsuse liikmetel vaja avastada ja sõnastada surutise, allakäigu ja/või kriisi kausaalsed ja funktsionaalsed seosed (sh põhjused) ning soostuda, et kompetentsi napib ning „teerullid” ei tööta.
Ükski ekspert ei ole veel teinud ühtki vihjet selles suunas, et oleks vaja
• mingit (usaldusväärset, süsteemset!) infot kujunemisjärgus oleva kriisi põhjuste kohta;
• sihti, mis oleks kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulis fikseeritud aadetega,
• eesmärke, mida oleks vaja lähemas ja kaugemas tulevikus saavutada,
• kaasata elanikke, sh oma ala asjatundjaid-eksperte,
• muuta printsiipe, mille kohaselt tegutseda;
• muuta inimeste, nende tegevuse ja tulemuste hindamise kriteeriume;
• muuta juhtkonna koosseisu;
• muuta struktuuri (asjameeste ja administratiivsete üksuste paiknemist üksteise suhtes);
• kindlustada infrastruktuuri;
• milliseid meetmeid võiks võtta tööhõive suurendamiseks ja juhtimise täiustamiseks,
• parandada juhtimise ja muu eesmärgipärase tegevuse kvaliteeti.
Veel oleks võimalik kõige halvemat (riigi kollapseerumist) vältida, aga siis oleks vaja võtta radikaalseid meetmeid. Selleks soovitan vaadata avasilmi olusid, olukorda ja situatsiooni ning tunnistada, et
• Eesti Vabariigi kui demokraatliku parlamentaarse õigusriigi taastamine 90-ndate aastate algul kavandatud mudeli järgi on õnnestunud vaid osaliselt;
• täismõõtmetega SUURE riigi mängimine on muutunud ülejõu käivaks ürituseks (üritus – ebaõnnestunud katse);
• Eesti senine „edu”, mis on toetunud peaasjalikult kiiretele muutustele väliskeskkonnas ja nn riigi (loe: rahva) varade müügist saadud tuludele, on lõppenud ja pöördunud teistsugusele teele;
• Eesti „edu” aluseks oli „täiesti avatud ja üliliberaalne” majandusmudel, mida iseloomustasid võimalikult madalad maksud, töötajate võimalikult madal palk, kiire, mistahes tingimustel, sh oma turu ja tootjate vähimagi kaitseta jätmise hinnaga integratsioon maailma majandusega. Need „trumbid, või „tugevused”, nagu varem räägiti ja mille eest aina kiideti, võivad osutuda nüüd nõrkusteks;
• Eestisse oli kerge raha sisse tuua ja sama kerge on Eestist raha välja tõmmata – viia kõik see, mis siia on kunagi toodud, sinna, kus ikka veel ei saada eru, mida sedalaadi „abi” tähendab, mis soodustab sõltuvuse süvendamist ja välistab iseseisva loomise ja otsustamise ning teiste maadega võrreldava tulukuse;
• olukorras, kus väliskapitali juurde ei tule ja pole ka näha ei väliseid ega sisemisi põhjuseid, miks peaks keegi rahakraanid Eesti kohal taas lahti keerama, tuleb hakata pidama kohalikke inimesi mitte pelgalt tööjõuks, vaid sünergeetiliseks väärtuseks;
• Eesti ühiskond on rängalt desintegreerunud ja diferentseerunud nii sissetulekute kui ka elatustaseme ja elukvaliteedi alusel, taotluste ja ootuste, hinnangute ja arusaamade alusel, usu, usalduse ja osaluse alusel, kultuurikuuluvuse, vanuse, aadete, ideaalide jm alusel. Sisuliselt on ühiskond lõhki nii risti kui põiki ja on kujunenud mitu samal territooriumil elavat ent lahku hoidvat kogukonda;
• suur osa rahvast leiab, et Riik on võõrandunud (muutunud oma loojatele mitte just vaenulikuks, aga hoolimatuks ja omakasupüüdlikuks jõuks);
• tegevussüsteem on endiselt avamata ja nii töötamine kui ka õppimine on korraldatud põhimõtteliselt samadel alustel, mis kehtisid nn sotsialismi ajal, st töö ja õppe võõrandumist ei ole õnnestunud ületada;
• paljud on võõrdunud nii riigist kui ka poliitikast, tööst ja õppest, oma kodust ja lähedastest… Seda, milline osa elanikkonnast kannatab üksinduse ja depressiooni all, milline osa elanikkonnast on võõrdunud ja miks on võõrdumine ja võõrandumine muutunud nii ulatuslikuks noorte ja vanade hulgas maal ja linnas, ei saa öelda, sest ühiskonnateaduslikud uuringud on Eestis välja surnud ja riik on edasi- ning tagasisidestamata (järelikult juhitamatu);
• omandireform ja maareform tõid ootustega kooskõlas olevate tulemuste kõrval kaasa väga palju ebaõiglust, pingeid, vägivalda ja umbusaldust, mida ei ole õnnestunud hajutada ega kompenseerida;
• suurel osal Eesti territooriumist on infrastruktuur sedavõrd räbal, et ettevõtlus ja elamine ei ole seal enam võimalik, ent maksud ja soodustused ei toimi kogu Eesti hoidmist elamis- ja töökõlbulikuna;
• töö ja teenistuse otsingul on olnud sajad tuhanded inimesed sunnitud kas ajutiselt või jäädavalt välja rändama;
• maksukorraldus koos nn „hariduspoliitika” ning „tervishoiupoliitikaga” toetab Eesti kujunemist linnriigiks, st maaelu väljasuremist nii, et oma toiduga varustamine ei oleks enam mõeldav;
• maa ja muu kinnisvara koguneb välismaalaste (oodatud-palutud „investorite”) kätte; eestlased on taas kord kujunemas palgatöölisteks oma esivanemate maal;
• võimude lahususe printsiip ei toimi. Seadusandlik võim, alates Riigikogust kuni omavalitsuste volikogudeni ja täidesaatev võim, alates Valitsusest kuni linna- ja vallavaltsusteni, ei toimi ei lahus, ega säästlikult, ei süsteemselt ega efektiivselt; riigi haldussuutlikkus on madal;
• eelarved on endiselt kulupõhised.
• kohtuvõim on ebaefektiivne; kohtud tegutsevad aeglaselt ja kohmakalt; kohtu autoriteet on madal;
• ehkki on kõikidel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel aastast-aastasse seletatud, et Eesti on teadmistepõhine riik, on teaduslikud uuringud tasapisi asendunud kirjelduste, esseede ja referaatidega. Eesti Teaduste Akadeemia on muutunud klubiliseks asutuseks, kellel ei ole riigis mingisuguseid õigusi, kohustusi ega vastutust; seevastu selliseid grupeeringuid, kes kõik on ennast seadnud teadusrahade jaotaja positsiooni, on vähemalt üheksa;
• teaduslikke uuringuid kavandatakse rahas ja ka aruandlus toimub raha kulutamise alusel; Eestis ja eesti keeles ilmunud artikleid ei ole lubatud pidada mingisugusekski akadeemiliseks väärtuseks;
• 2009. aasta kuulutati juba aasta tagasi – läinud aasta veebruaris, innovatsiooni- ja loomeaastaks, ent siiani ei ole korraldajatelgi veel sellist kujutlust innovaatilisest protsessist ega innovatsioonist kui nähtusest, mille varal oleks võimalik korraldada õpe, uuringud ja vastavate süsteemide projekteerimine; riiklik asjaajamine toimub enamasti formaalselt, mingisse aruandlusse „linnukese” saamiseks;
Inimest vahendiks (ressursiks ja/või tingimuseks) pidav rahakeskne „majandusmudel” kukub kokku. Seetõttu peavad eestlased ja teistest rahvustest elanikud, kes loodavad Eestis edasi elada, hakkama oma elu ja elukeskkonda, sh majandust uuesti üles ehitama.. Mingeid „kingitusi” ilmselt pikka aega enam (õnneks!?) ei tule. Toetuda saab ainult oma arukusele, haritusele, informeeritusele, töökusele, loovusele, hoolivusele, visadusele, järjekindlusele… Rahuldavaks saavad osutuda vaid süsteemsed käsitlused, otsused ja teostused.

Järelikult tuleb teha riigile „RESTART” ja alustada kodanikeühiskonna loomist. See ongi üleriigiline innovatsioon, milles on oma osa igal kodanikul ja siin elaval välismaalasel, kes Eestist hoolib.

Eelarvekärbete tegemine oli ehk šoki ärahoidmiseks vajalik, aga küllap oleks vaja kiiremini aru saada, et probleemiks ei ole rahanappus, vaid ühiskonna jätkusuutmatus.
Kujunemas on sotsiaalne kriis. Praegu on veel võimalik võtta meetmeid petuühiskonna sujuvaks ja enam-vähem rahulikuks muutmiseks, aga siis oleks vaja teha mitukümmend kardinaalset muutust. Mida kauem viivitada, seda suuremaks kujuneb tõenäosus, et üleminek toob kaasa väga palju purustusi ja kannatusi kas anarhia, või fašismi meenutava „korra” tõttu.
Mingit mõistlikuks peetavat edu oleks võimalik saavutada vaid praegu ilmneva lagunemise otseste ja kaudsete põhjuste kõrvaldamise korral. Need põhjused on vaja võimalikult kiiresti süsteemina avastada, küllalt selgelt ja täpselt sõnastada ning avalikustada.
Inimesed, kes on Eesti rappa juhtinud, peaksid paluma rahvalt ja Loojalt andestust ning hoiduma edaspidi nii aktiivsest sekkumisest kui ka hinnangute andmisest.

Päästa oleks vaja Eesti, mitte pelgalt Eesti majandus.

Austuse, mure ja lootusega
Ülo Vooglaid

There are 2 comments

  1. Päris valus artikkel. Kahjuks ilmselt järjekordselt ignoreeritakse seda teadmist meie valitseva kliki poolt, sest see on vastuolus nende erahuvidega.

    oktoober 31, 2009, 4:26 e.l.
  2. Paraku on Sul õigus ja täienduseks saan öelda vaid seda, et tihtipeale ei ole küsimus pelgalt erahuvides ja saamahimus vaid ka rumaluses.

    Kui haridus tähendaks kooli lõpetamist tõendava tunnistuse olemasolu, siis võiks öelda, et meie riigi juhid on haritud inimesed. Kui aga käsitleda haridust kui valmisolekut (kõigeks selleks, mis elus ette tuleb) ehk oskust ette näha (mis juhtuda võib) ja ära tunda (kui juhtuma hakkab), siis tuleb tunnistada, et valdavalt juhivad meie riiki harimatud inimesed. Paraku on iga valitsus oma rahva nägu – me oleme nad ise valitsema valinud …

    november 1, 2009, 10:48 e.l.