Alljärgnev kirjatükk võib mõjuda masendavalt. Palun ette vabandust ja veenan, et see ei ole taotlus. Ma ei taha kedagi haavata või veel vähem hävitada. Ma lihtsalt kirjeldan ühte kurba pilti enda kui juhtimiskonsultandi ja lapsevanema vaatenurgast. Ma ei ole skandaali müüv ajakirjanik. Ma ei kuulu ühtegi erakonda, ega näe ühtki, millesse pürgida. Ma ei vihka inimesi ja maailma, ega tunne ka, et maailm mind vihkaks. Ma olen pigem optimist. Mul on tark naine (kellele see artikkel pisut muret teeb) ja kolm väikest last. Olen 20 aastat olnud ettevõtja, aga viimased kuus pühendanud enamuse ajast üldhariduse teemale. Põhjus on lihtne – oma lapsed läksid kooli.

Minu igapäevatöö on seotud juhtimise problemaatikaga. Koos klientide ja partneritega otsin vastust küsimusele, kuidas luua keskkonda, kus saab välja kujuneda jätkusuutlik tervik. See on minu jaoks huvitav ja äärmiselt tähtis küsimus. Inimene kui tervik, perekond kui tervik, kogukond, kool, organisatsioon, haridussüsteem, riik, inimkond, loodus, planeet, universum … Kõigis ja kõiges olen oma õpetajate innustusel otsinud ja enamasti ka leidnud olulised seosed ja süsteemsuse. Üksiti olen mõistnud, et terviku loomise ja koos hoidmise kõige tähtsam komponent on suhted.

Süsteemne käsitlus saab alguse lähtekoha, eesmärgi, vahendite, väärtuste (põhimõtete) ja hindamiskriteeriumite sõnastamisest. Mitmed minu kliendid on läbi viinud asjakohaseid uuringuid oma tänasele olukorrale adekvaatse hinnangu andmiseks. Seejärel on nad seadnud pikaajalised- ja vahe-eesmärgid ning kirjeldanud ära peamised ülesanded, mille täitmise kaudu eesmärkideni jõutakse. Väga oluline protsess on seejärel nende väärtuste väljavalimine, mille ühine järgimine aitab soovitud eesmärgini jõuda ja eesmärgistatud protsessist suurt rõõmu tunda. Muidugi lepitakse kokku ka need kriteeriumid, mille järgi hinnata arenguprotsessi kulgu ning tulemusi ja tagajärgi.

Selliselt käituvad need organisatsioonid, kus on põhiprotsessiks inimese areng. Mitte millegi tootmine, kellegi teenindamine või kasumi teenimine, vaid inimese areng! Säärased ettevõtted jõuavad vääramatu kindlusega sünergia tekkimiseni ehk seisundini, kus erakordsed majandustulemused on paratamatus. Ja seda isegi väga keerulistes üldmajanduslikes tingimustes. Iga meeskonnaliige tunneb, et ta on tähtis ja väärtustatud ning leiab juhi abiga isikliku põhjuse mugavustsoonist väljumiseks. Need inimesed teavad, et areng algab sealt, kus mugavustsoon lõppeb ning pingutavad meeleldi.

Organisatsioonides, kus inimeste arengukeskkond ei ole prioriteet, kogetakse sünergiat aruharva. Säärases organisatsioonis on tupikusse sattunud inimestel kolm võimalust – hakata võitlema, lahkuda või manduda. Mida aga teha siis, kui võidelda ja manduda ei taha, aga lahkuda pole nagu kuhugi? Mida peaks tegema näiteks algaja õpetaja, kes leiab ennast koolist, kus tema areng on lihtsalt sõnakõlks? Korraga on tal seljas tohutu hulk kõikvõimalike määruste ja kavadega kõrgelt kinnitatud kohustusi. Tema käest nõutakse vastutamist, aga otsustamise õigust talle ei anta? Sest teda ei usaldata! Sest kusagil on keegi, kes arvab, et tema teab täpselt, mida, miks ja kuidas õpetaja tegema peab. Ja ta saab palka selle eest, et õpetajat kantseldada ning kontrollida.

Minu parimas ettekujutuses on kool arengukeskkonnaks õpetajale ja õpilasele. Nende kahe subjekti arengut ei ole võimalik süsteemselt käsitleda eraldiseisvana. Nii nagu õpilane, ei saa ka õpetaja kunagi valmis – nende kahe isiksuse ühises arengus peitubki jätkusuutliku (elukestva) haridussüsteemi saladus. Uuriva, loova ja õppiva õpetaja kõrval on huvitav! Kui aga õpetaja on muudetud kontrollimise objektiks, kes peab enda vajalikkust ja võimekust pidevalt tõestama läbi suure hulga riiklike normide ja reeglite täitmise, siis ei saa me rääkida suure valikuvabadusega usaldusväärsest loomingulisest isiksusest, kes innustab ja julgustab noort inimest looma. Siis me räägime manipuleerimise objektist, kes ägab talle selgasurutud kohustuste all ja paratamatult kandub see ränk koorem edasi õpilastele.

Valdav enamus meist on lapsevanemad. Küsige endalt, kas soovite, et teie last õpetab inimene, kelle osas ei näidata üles vähimatki usaldust ja keda koheldakse nagu sunnitöölist? Kas on alust arvata, et see inimene võib (olude sunnil?) muuta ka Sinu lapse usaldamatuks sunnitööliseks?

Seega vajab kool rohkem usaldust ja vabadust, et ta saaks süsteemselt kujuneda omanäolise kogukonna südameks. Kogukond valib või loob kooli sarnaste väärtushinnangute alusel. Kooli juhtkond ja õpetajad edastavad (ehk muudavad mõistetavaks) lastele riigilt ja vanematelt saadud usalduse määra. See usaldus võib olla kogukonniti üsna erinev, aga riik ei tohi oma põhjendamatult rangete käsulaudadega muutuda ahistajaks.

Miks ma sellest kirjutan? Ma nimelt usun, et haridussüsteem on ühiskonna selgroog. Kõik olulised, väärtuste tasandil muutused genereeritakse ühiskonda läbi haridussüsteemi. Ma mõistan üha selgemini ühe vanasõna olemust – mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Kui koolis ei suudeta professionaalse õpetaja poolt luua lapsele süsteemse mõtlemise kujunemiseks eeldusi, siis aidake aru saada, kes seda teeb ja kus? Kas vastavate oskusteta lapsevanem? Sedasi arvaja võiks uurida kurba statistikat ja küsida, et kas tänaseks väljakujunenud eestitüüpi pere (ema ja 1,5 last) ongi see tervik, kus laps süsteemsuse alused ja terviku mõistmise omandab?

Lubage püstitada küsimus, kasvõi hüpoteetiliselt – kas on võimalik, et eestlaste sasipuntrasse keriv pereelu, heitlik majandus, tülgastav poliitiline mudamaadlus ja õnnetu positsioon erinevate õnnelikkuse uuringute pingereas on kuidagi seotud meie iganenud haridussüsteemiga? Et me asjast ühtmoodi aru saaksime, siis täpsustan, et haridussüsteem ei ole koolivõrk, nagu paljud ametnikud arvavad. See on terviklik elukestva õppe keskkond, mis saab ideaalis alguse pesaharidusest ehk peret planeerivatest noortest, kes enne kurele kirja saatmist mõtlevad oma laste tulevikule. Siis tuleb ridamisi haridusasutusi, siis täiendõpe ja siis täiskasvanuõpe kuni gerogoogikani välja.

Valin oma küsimusele ise vastata ja lepin sellega, et see vastus ei meeldi paljudele. Meie hariduselu on sügavas kriisis, sest seda on juba mõnda aega juhtinud inimesed, kellel ei ole süsteemsest mõtlemisest eriti aimugi. Nad on muidu toredad inimesed ja tunnevad kindlasti mingit valdkonda ka päris hästi, aga süsteemi loomiseks ja juhtimiseks on nende ettevalmistus olnud ebarahuldav. Kuidas muidu selgitada olukorda, kus meil puudub riiklik haridusstrateegia, puuduvad valiidsed teaduslikud uuringud tänase olukorra kohta, rääkimata ühisest arusaamast ühiskondliku haridusootuse osas. Millele tuginesid eilsete ja tuginevad tänaste haridusjuhtide otsused? Mille alusel koostatakse järjekordset (ebaõnnestumisele määratud) riiklikku õppekava? Kes otsustab selliseid küsimusi ja kes vastutab tuuldelennutatud kümnete miljonite eest?

Kuskohast võtavad haridusjuhid julguse (või siis jultumuse) uhkeldada PISA ja TIMSSi uuringutulemustega? Kas nad tõesti ei mõista, millise hinnaga on saavutatud nende testide „medalid“? Kas on tõesti nii raske panna tervikuks kokku nende samade testide ja teiste rahvusvaheliste uuringute kokkuvõtteid, mis konstanteerivad fakti, et meie õpilased ja õpetajad on ühed maailma õnnetumad ja rahulolematumad? Kas põhjus võib olla selles, et loomingulise arengukeskkonna asemel rakendatakse meie tänases hariduselus jätkuvalt nõukogudeaegset vägivaldset sunnimehhanismi? On küll koole, kus (olude kiuste) suudetakse keskkond inimlikuks muuta, aga valdavas enamuses Eesti koolides säärane süstemne kaitsemehhanism puudub!

Minu talupidajast kadunud vanaisa ütleks hiidlase kombel, et meie uhkest eestiaegsest aabitsakukest on saanud takus siplev pime kana. Mulle tundub, et sellest linnust elulooma ei saa ja meil on vaja uus tibu soetada. Tundub, et aeg on enam kui küps, et kõik huvipooled ühendada ning valmistada ette ja kutsuda kokku Eestimaa IV rahvusliku kasvatuse kongress.

Aivar Haller
lapsevanem ja maksumaksja

artikkel ilmus ajalehes Postimees