Edit
Pimedate riik

Mis vaevab Eesti õpilasi, küsib professor emeeritus Ain-Elmar Kaasik oma samanimelises Päevalehe artiklis. Väidetavalt on Eesti 11-15 aastased noored võrrelduna kolmekümne viie erineva riigi noortega paigutunud ebaauväärsele eelviimasele kohale. Mille alusel pingerida koostati? Tegemist oli küsitlusega koolimeeldivuse kohta ehk teemal õpilaste suhtumine kooli. Selgus, et veel ainult ühe küsitletud riigi lapsed hindavad koolikogemust ebameeldivamaks kui nende Eesti eakaaslased?

Auväärne teadlane jõuab arutluse käigus järeldusele, et laste õppemotivatsiooni ja tervisekäitumise aluseks on õiged väärtushinnangud ja enesehinnang, mida kujundavad kodu ja kool. Noorte väärtushinnangud vajavad tõesti korrektuuri, aga enne seda vajavad korrektuuri täiskasvanute arusaam ja tegevus noortele tänapäevaselt sobiva kasvukeskkonna kujundamiseks. Alles siis on sisuliselt mõtet rakendada noorte iidoleid. Senikaua tõstavad iidolid, nagu teine professor emeeritus Ülo Vooglaid tabavalt on öelnud, lusikaga merd teise kohta. Vaatamata kõigele on Ain-Elmar Kaasiku artikkel minu jaoks siiski epohhi loov ja (kaua) oodatud. Nüüd on siit vaja julgelt edasi mõelda ja võib-olla vahepeal ka tagasi …

Täiskasvanute skeptitsismist noorte võõrandumiseni
Isikliku kogemuse põhjal tean, et tippsportlasi ja teisi noorte iidoleid kaasates on võimalik luua erakordne vaimne impulss, mille ajel tehakse suuri ja olulisi otsuseid. Paraku on selle impulsi mõju ajutine ja eriti lühiajaline olukorras, kus iidoli innustava kõne lõppedes tungib uksest ja aknast sisse täiskasvanute skeptitsism. Kehvemal juhul kukutakse veelgi sügavamale mülkasse, aga muidugi on ka vapramaid, kes nii lihtsalt alla ei anna. Näitena võib tuua kirja, mis saadeti koolist, mida Jüri Jaansoniga külastasime. Grupp õpilasi palus, et me leiaksime võimaluse ka nende vanemate ja õpetajatega kohtuda, sest vanamoodi enam edasi elada ei saa.

Siia võib lisada kirjad, mis räägivad noorte inimeste suurest valust, mis kasvab veelgi läbi selle, kui nende vastsündinud innustus ja julged mõtted naeruvääristatakse või muul moel pihuks ja põrmuks tehakse. Ja siis tulevad kirjad ja jutuajamised, mille sisuks on enda ja vihatud maailma hävitamine. Neist õhkub võõrdumist ja võõrandumist, mis omakorda tekitab vihkamise, ükskõiksuse, hoolimatuse ja ignorantsuse…

Kuidas me küll sellisesse olukorda jõudnud oleme? Mida ikkagi näitab fakt, et kolmandik noori mehi suitsetab ja ka kolmandik tarvitab regulaarselt alkoholi? Kuidas on võimalik, et üle poole eesti noormeestest ei kõlba kaitseväkke, et valmistuda isamaad kaitsma? Kas noorte võõrandumise ja hälbiva käitumise taga on mingi salapärane vaimne anomaalia või on siin ikkagi tegemist täiskasvanute endi uskumatu rumaluse ning vaimupimedusega?

Tühjadest sõnadest alasti kuningani
Need küsimused on mind kummitanud ja olen vastuseid otsinud nii enda seest kui väljast. Riskin teha ehk liiga suuri üldistusi, aga järeldus, milleni olen täna jõudnud, võiks kõlada nii: meie (täiskasvanud) oleme lapsevanemate ja õpetajatena kahepalgelised – räägime üht ja teeme teist? Kas olete mõelnud, kus ja kuidas kahepalgelisus sünnib? Kujutage ette üht isa, kes ütleb pojale, et kui peaks teda suitsetamiselt tabama, siis annab tappa. Ning läidab seejärel oma sigareti. Sellest kodust läheb kooli noor mees, kes teab, et rääkida võib ühte ja teha võib teist. Koolis kohtab ta ülekaalulist õpetajat, kes räägib pingutamise vajalikkusest ning kui noor selle jutu peale naerma hakkab, sunnitakse teda “viisakalt” käituma.

Kas ma joonistan mingit olematut kolli? Vaevalt, sest nendes paarisajas Eestimaa koolis, kus ma õpilastega kohtumas olen käinud, toob noor inimene viie minutiga kümme näidet täiskasvanute variserlikkusest. Lapsed on erakordselt tähelepanelikud. Neile on raske valetada, sest nende taju on puhas.

Puberteedieas tekib lastel muuhulgas kriitiline mõtlemine ning nad saavad aru, et vanemad ja õpetajad on tavalised inimesed ehk ekslikud nagu lapsed isegi. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas minus tärkas siiras soov aidata oma “pimedaid” vanemaid. Paraku naeruvääristati minu naiivne abipakkumine. Sama kogemust on minuga jaganud paljud tänased koolipoisid ja –tüdrukud. Laps näeb, et kuningas on alasti, aga ei tea veel, et õukonna pimedus on teeseldud.

Milleks see teesklus? Teesklejad tunduvad uskuvat, et nii on lihtsam elada. Võib-olla olekski, kui poleks seda järeltulevat põlvkonda, kes vaistlikult tajub kahepalgelisuse taga ohtu oma helevalgetele unistustele. Nii kui noor inimene juba kaela kannab, soovib ta elada oma elu ja nii nagu tema õigeks peab – reeglina väljaspool pimedat õukonda.

Pimedast õukonnast võiduni iga hinna eest
Noored on alati teinud ja teevad ka täna palju katseid, veenmaks täiskasvanuid selles, et valitud tee ei vii sinna, kuhu minna tahetakse või väidetakse minna tahtvat. Noored mõistavad, et täiskasvanud on lasknud võimu juurde kultuuri- ja hariduskauged isikud, ega suuda ennast kokku võtta normaalseks peetava olukorra taastamise nimel. Selle jõuetuse nägemine veenab noori, et kahepalgelisusel ei ole tulevikku ning nad eemalduvad vanadest veelgi.

Täiskasvanute maailm proovib alguses noort inimest lihtsalt moraalikoodeksiga paika panna ja kui see ei õnnestu, siis võetakse kasutusele mõni kopsakam koodeks, kriminaalseni välja. Seega saadab noorte katseid valdavalt ebaedu, sest vanade käes on võim. Ja kuidas selle võimumadjakaga ringi käia, seda teavad vanad juba väga hästi – kogemusi täis pikk elu seljataga.

Mina usun, et eneseusk on see, mis aitab inimesel oma hinge kutsumuse ära tunda ja kindlameelselt valitud rajal püsida. Selle veendumuse andis mulle ühe raamatu kirjutamise kogemus, mille käigus suhtlesin kümnekonna maailma spordiajaloo legendiga. Kõik nad väitsid nagu ühest suust, et nende imeliste tulemuste üks peamine võtmetegur on kaljukindel usk oma võimetesse. Eneseusk ei sünni õhust vaid edukogemustest. Kui ihaldatud seisund saavutamata jääb ehk edukogemus puudub, siis puudub ka alus eneseusu tekkimiseks. Kui eneseusk puudub, siis muutub inimene kergeks saagiks igasugustele lõpliku tõe kuulutajatele, kes “teavad” täpselt, mis teisele hea on. Ja ma ei räägi siin vabaduse eelduseks olevast korrast vaid “Tõe Monopolist”.

Järgnevalt lubage teha üks karm üldistus ja kirjutada Meie’st, kuna see tundub mulle igati asjakohane. Kes patust puhas, see visaku esimene kivi! Täna paraku õpetamegi oma lastele mida mõelda, selle asemel, et õpetada kuidas mõelda. Miks me seda teeme? Ilmselgelt ei soovi me, et meie noored jõuaksid omadele järeldustele. Pigem soovime, et nad jõuaksid meiega täpselt samadele või vähemalt väga sarnastele järeldustele (loe: väärtushinnangutele). Hoolimata sellest, et need järeldused on meid juba hukatusse viinud! Me sunnime noori kordama meie vigu, sest me ei suuda tunnistada oma (minevikus tehtud) vigu.

Kõige lihtlabasem näide on õpilase käsitlemine mitte subjektina vaid objektina. Me ju näeme, kogeme ja teame, et see viib suhtlemise asemel kohtlemise ja manipuleerimiseni, aga isegi ülikooli õpetajaõppes ei käsitleta subjekti mõistet! Me oleme endiselt pimedad ja mis veel hullem – libapimedad. Me paneme silmad kinni ja keeldume nägemast seda, mis tegelikult on. Me oleme valmis ohverdama kõik selleks, et olla Õige. Ja siit käivitub protsess, mille nimi on Võit Iga Hinna Eest. Kui Õige ehk teistest parem olemine on oluline väärtus või isegi kõige suurem väärtus, siis ollakse selle võidu nimel tegema ükskõik mida. Ilmekas näide on dopingu katk spordis.

Vägivalla kultusest barrikaadideni
Vaadakem korraks tänasele maailmale. Me hävitame metsi ja osoonikihti, sunnime inimesi orjatööle, maksustame nad surnuks ja topime selle raha sõjamasinasse, rääkimata nendest sadadest inimestest, keda me laseme iga päev lihtsalt nälga surra. Me oleme üles ehitanud väärtussüsteemi nimega ”Kel jõud, sel õigus!” ja püüame lahendada kõiki probleeme vägivallaga.

Kui kellelegi tundub, et ma pingutan üle, siis soovitan silmad lahti teha ja maailma enda ümber vaadata. Noorte pilk on selgem ja nad ei suuda leppida sellega, mida näevad. Kui mõõt saab täis, siis tõusevad nad barrikaadidele, nagu seda tehti Pekingis ja Pariisis. Arvate, et see meid ei puuduta? Annaks Jumal.

Hirmutavast arvamusest koleda teadmiseni
Kas see, millest ma kirjutan, on midagi uut? Ei ole, meie teadlased on häirekella löönud juba pikki aastaid. Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et neid teadlasi Eesti riigile vaja ei ole. Muidu võtaks keegi ju ometi midagi ette! Mis seal ikka – oma rahva tarkuse alavääristamine on üks ilmekas näide, kuhu senine väärtusorientatsioon meid vinud on. Eks kuulame siis, mis üleaedsed räägivad. Soovitan lugeda rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud Rootsi konsultatsioonifirma Kairos Future ülevaadet Eesti noorte väärtushinnangutest (www.kairosfuture.com/en/news/estonianyouth).

Välismaalaste värske pilk kinnitab igati meie oma teadlaste seisukohti. Professor Jüri Saarniit on pikaajaliselt (alates 1966) tegelenud õpilaste väärtushinnangutega ja jõudnud selgusele, et 1983. aastal keskkooli lõpetanud hindasid võrreldes 1966. aasta põlvkonnaga juba oluliselt kõrgemalt materiaalseid ja staatuselisi väärtusi ning teiselt poolt oli toimunud orienteerituse märgatav langus enesearendamisele ning sotsiaalsele altruismile.

Saarniit kinnitab, et sellised muudatused on hilisemate täpsemate kirjelduste ning analüüside alusel jätkunud ning viinud eesti noorte väärtusteadvuse olulise ümberkujunemiseni. Koolinoortel ja tudengitel on oluliselt tõusnud orienteeritus materiaalsele heaolule ja lahedamale elule. Samuti on oluliselt tõusnud sotsiaalse positsiooni ja prestiiži taotlused. Üldistavalt võtab Jüri Saarniit nähtuse kokku kui aineliste, materiaalsete väärtuste osatähtsuse olulise tõusuna.

Pimedast võimust hukas noorteni
Eelmainitud rootslaste selle aasta ülevaatest võib teha erinevaid järeldusi. Minu järeldus on see, et suur osa Eesti noori on oma ideaalidest loobunud ja alla andnud. Nende peamiseks väärtuseks on saanud materiaalsed hüved, väline sära ja staatus. Kui me teame, et areng on loomingu funktsioon ja loeme ülevaatest, et Eesti noored hindavad 17 riigi noorte seas loovuse tähtsust kõige madalamalt, siis on selgelt viimane aeg midagi kardinaalset ette võtta.

Paraku on noored peale korduvaid ebaõnnestumisi veendunud, et nende palveid ja üleskutseid maailma muutmisele ei kuulata ning pime võim võidutseb. Nad saavad aru, et nende üritus on kaotatud ja valivad astuda järgmise loogilise sammu – nad liituvad võitjatega.

Kui vaatame täna oma noori ja tunneme õudust, siis on vaja endale aru anda, et nad on lihtsalt meiega ühinenud. Kui nad on vägivaldsed, siis ikka seepärast, et meie oleme vägivaldsed. Kui nad on rahamaiad, siis ikka seepärast, et meie oleme rahamaiad. Kui nad käituvad hullunult, siis ikka seepärast, et meie käitume hullunult. Erinevus vanade ja noorte vahel seisneb selles, et noored teevad kõike täiesti avalikult. Ja seepeale teatame resoluutselt, et noorsugu on hukas.

Tagasi valguse kätte
Mis saab edasi? Kas kõik on lootusetul kadunud? Mina usun, et päästev muutus on veel võimalik ja seepärast ma ka kirjutan. Huvitav ja lootusrikas on eelkirjeldatud musta pildi kõrvale panna ka Eesti Inimarengu Aruanne 2006, mis ühest küljest raamib musta pilti, aga teisalt tõdeb, et materialiseerumise kõrvale hakkavad vaikselt ilmnema ka keskkonnateadlikkus ja vaimsed väärtused. Kõik ei ole veel kadunud!

Mida on veel võimalik teha, et see piltlikult öeldes lagunev maja päästa? Ma ei ole ehituse spetsialist, sellele vaatamata tean, et innukas krohvimine mädanenud maja elamiskõlblikuks ei muuda. Kui eksperdid on kuulutanud maja varisemisohtlikuks siis oodatakse majavaldajalt radikaalseid samme.

Usun, et mõnigi on nüüd suure küsimuse ees, et kuidas kogu see jutt on seotud õpilaste koolimeeldivusega. Ain-Elmar Kaasik jõudis järeldusele, et õpimotivatsioon on otseses seoses õpilase väärtushinnangutega ja mina kirjeldasin oma parima arusaama kohaselt seda, kuidas me lapsevanemate ja õpetajatena kujundame seda keskkonda, kus laste (ja meie endi) väärtushinnangud kujunevad. Kui nüüd peaks kellelgi tekkima küsimus, et mida me selle keskkonna muutmiseks ja noorte õpi(ja elu)himu tagasitoomiseks teha saame, siis loetlen alljärgnevalt mõned iseenda, oma õpetajate ja õpilaste mõtted:
1.Kutsume kokku Rahvusliku Kasvatuse IV Kongressi;
2.Loome oma ideaali õpilasest, õpetajast ja haridussüsteemist;
3.Muudame koolis riikliku õppekava täitmise ja selle tulemuste hindamise asemel põhiprotsessiks õpilase arengu;
4.Muudame faktipõhise õppekava väärtuspõhiseks;
5.Anname noortele loa kriitiliselt analüüsida seda, mida eelkäijad on teinud;
6.Keskendume valmis vastuste asemel süsteemsetele küsimustele;
7.Rajame aususele, teadlikkusele ja vastutusele tugineva (täiskasvanute) õppesüsteemi;
8.Julgustame ja innustame noori isikliku eeskujuga.

Aivar Haller
Lastevanemate Liidu juhatuse liige

There is 1 comment