Edit
Oleme ida ja lääne kultuurikonflikti keskmes

Alljärgnev on Vooremaa ajakirjaniku Taavi Kelderi intervjuu, mis ilmus ajalehes Vooremaa 14.10 2022

Hiljaaegu esitles Avinurme kultuurikeskuses haridustegelane, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige, Euroopa Lastevanemate Liidu asepresident, juhtimiskonsultant ja mentor Aivar Haller oma autobiograafilise triloogia „Üks kõiksus“ esimest raamatut „Ühestumine“. Raamat koondab endasse sadakond põnevat lugu Aivari sündmusterohke ja kireva elu esimesest 36 aastast.

Kellele Aivar Halleri nimi esmapilgul väga palju ei ütle, sellele võiks äsja ilmunud raamatu tutvustuseks välja tuua mõned märksõnad: nõukogude võim ja ideoloogia, nõukogudeaegne ja hilisem haridussüsteem, Eesti tipptasemel sport ja teater, oma ja teiste ettevõtete ülesehitamine, ebaõnnestunud kurjategijakarjäär, põgenemine vene maffia ja Interpoli eest, vangla, töö suurkorporatsiooni hüvanguks, panus Eesti parima müügimeeskonna ülesehitamisel ja Euroopa parima tööandja mentoriks olemine, oma lastele kooli rajamine ja mitmete maakoolide aitamine nende arenguteel.

Endine kergejõustiklane ja üks tänase spordisüsteemi rajajatest Aivar Haller leiab, et sport on tema elus olnud üks olulisemaid kasvatajaid ja õpetajaid. Lisaks spordile on tema ellu mahtunud palju muudki.

„Võtsin selle raamatu kirjutamiseks hoogu enam kui pool sajandit,“ ütleb autor raamatu „Üks kõiksus. Ühestumine“ sissejuhatuses. „Ma ei arva, et minu isik on nii tähtis, et sellest peaks kirjutama raamatu. Küll aga olen seda meelt, et iga inimene peaks oma unistused ellu viima, elama oma unistused reaalsuseks. Raamatu kirjutamine oli minu lapsepõlveunistus, mis kahjuks või õnneks vajus unustuse hõlma. Tänu sellele jõudsin vahepeal ammutada suure hulga elukogemusi,“ lisab Haller.

Alljärgnevas usutluses räägib raamatu autor endast lähemalt. Muuseas tuleb juttu ka Eesti haridussüsteemist ja selles olevatest mõradest.

Alustame Avinurmest – saan aru, et tegu pole niisiis päris Sinu sünnikohaga, kuigi mitmed kooliaastad möödusid ikkagi seal?

„Olen tegelikult sündinud ja esimesed eluaastad elanud hoopiski Hausma külas Hiiumaal. Päritolult olen läbinisti maapoiss, talus üles kasvanud. Kooli läksin Tallinnasse, sest õppisin suhteliselt vara lugema ja vanemad otsustasid, et tulevase kirjaniku peab kirjanduskallakuga kooli viima.

Kolisime ema ja isaga Tallinnasse, paraku aga siis, kui ma kolmandas klassis käisin, läksid vanemad lahku ja kolisime emaga Avinurme külje alla Pärniku külla. Isa jäi Tallinna, temaga sain uuesti kokku alles 25 aastat hiljem.

Koolieelse aja ning koolivaheajad ehk kogu helge lapsepõlve veetsin siiski Hiiumaal. Olin seal põhiliselt vanaisa ja vanaema kasvatada. Niipea kui pääsesin koolist, nii Hiiumaale sõitsin. See oli minu jaoks omamoodi pääsemise tee. Mulle linnaelu ja mandrielu ei istunud, mind tõmbas rohkem saarele ja mere äärde.

Vanaisa ja vanaema olid talupidajad, merel kalapüügiga nad nõukogude aja tingimustes mõistagi tegeleda ei saanud. 1944. aastal pidid nad oma kätega tehtud paadi pooleks saagima. Põhjaõngedega saadi kala ja põllult tuli leib ja juurikad. Tänu Hiiumaa vanaemale ja vanaisale kasvasin kokku looduse ning Hausma külaga.“

Kaua haridustee Avinurme koolis kestis?

„Avinurme koolis õppisin aastail 1974-1977 ehk neli aastat. Kui 8. klass läbi sai, siis põgenesin Tallinna. Murdeiga oli suhted emaga väga keeruliseks muutnud ja kasutasin võimalust. Huvitusin spordist ja soovisin kangesti Eesti parimate sekka jõuda. Paraku Avinurme kandis tingimusi selleks, et spordis väga heale tasemele jõuda, eriti polnud.“

Kuidas sportlase tee alguse sai?

„Tallinnasse sattumine oli unistuse täitumine, mis algas sellest, et toimus maakoolide spartakiaad, kus jäin silma Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) treeneritele. Mulle tehti pakkumine, et võiksin minna sisseastumise katsetele. Üsna suve lõpus tuligi teade, et olen kooli vastu võetud.

Spordi-internaatkoolis oli uskumatu keskkond sportlastele loodud, kuna sport oli vääramatult osa poliitikast. See, mis tollal noortele sportlastele võimalikuks tehti, oli ikka täiesti uskumatu. Elamine prii, kolm tasuta söögikorda päevas, väga head õpetajad, rääkimata sporditegemise tingimustest. Sportlastee alustamiseks oli kõik vajalik olemas.

Unistus oli ikka tippsportlaseks saada. Sport oli Nõukogude Liidus püha. See oli tööstusharu, mille abil tõestada, et õitsev sotsialism on parem kui roiskuv kapitalism.

Olümpiavõit kui selline pole mulle kunagi otseseks unistuseks olnud. Pigem olen ennast alati skeptikuks või realistiks pidanud. Samal ajal, kui jõudsin esimeste Eesti rekorditeni, sattusin ka KGB huviorbiiti. Oli 1980. aasta ja sügisel toimus kurikuulus noorsoomäss, millest osa võtsin, pärast seda saingi KGBlt eluaegse väljasõidukeelu.

Vastuseis võimuga tekkis juba sellest, kui koolis asendati pooled eesti keele tunnid vene keele tundidega. See ajas paljudel noortel kopsu üle maksa. Ametisse astus venemeelne haridusminister ja koolis toimus pesuehtne venestamine.

Kui lõpetasin TSIK i, siis tehti ettepanek, et käiksin kiiresti läbi ka nõukogude armee. Spordirood oli tore pääsetee – kuidagi läks aga nii, et sõjakomissariaadi kogunemispunkti Lasnamäel dokumente viies pandi mind rongi ja tagasi tulin väljaõppinud sõjaväljameedikuna.

Sõjaväes sain ka mingil määral sporti teha ja armee meistrivõistlustel isegi mõne medali välja teenida, aga armeest tulles, oli mul suurem spordivaimustus üle läinud.

Nii sattusingi teatrisse – Eino Baskini juhitud Vanalinna Stuudiosse.“

Mida kujutas endast karjäär teatris?

„Olin Vanalinna Stuudios algul lavapoiss. Põhjus, miks ma lavapoisiks läksin, oli lihtne, suur soov oli lava peale pääseda – ikka näitlejaks saada. Juhtus nii, et Eino Baskin tegi Vanalinna Stuudios oma õppestuudio, mul õnnestus läbi üsna tiheda konkursisõela sinna sisse pääseda ja kolm aastat hiljem olin üks seitsmest lõpetajast.

500 etendust sai ka professionaalse lava peal käidud. Lõpuks sain aru, et võrreldes oma kursusekaaslastega olin siiski pigem edev etleja. Minuga koos lõpetasid õppestuudio näiteks Marika Vaarik, Carmen Mikiver ja Raivo Mets.

Teatri kõrvalt hakkasin taas ka sporti tegema, sest teatris olin ära õppinud vaimse valmistumise. See aitas mul neli korda väiksema treeningmahu pealt kõik oma senised Eesti rekordid ümber joosta.

1980ndate aastate lõpus läks elu riigis juba nii aktiivseks, et tänaval toimuv oli mingil hetkel põnevam kui teatrilaval. Nii ma otsustasin teatrist ja spordist edasi liikuda ja sukeldusin ärimaailma.

Asutasime sõpradega spordikaupluste keti West Sport. Spordikaubanduse kõrvalt otsustasin ühel hetkel relvi tarnima hakata. Eesti oli koos teiste Balti riikidega tookord relvamüügi keelu all olev regioon. Teave tollitud relvade kohta liikus paraku kohe vene luurele ja nii sai Kaitseliidule ja jäägritele relvi ostetud Soomest küll ametlikult, aga riiki sisse toodud mitteametlikult. Saamahimu ajas relvi ostma rohkem, kui kokku lepitud ja müüma ka neile, kelle osas ei olnud kokku lepitud. Nii sai alguse ja lõpu ebaõnnestunud kurjategijakarjäär, mis päädis reaalse vanglakaristusega.

Pool aastat peale vanglast väljatulemist sain huvitava pakkumise spordikaupade tootja Nike koolitusjuhi kohale Balti riikides. Kolm aastat töötasin suure brändi hüvanguks, õppisin korporatsiooni elunorme tundma.“

Kas elus oli tollal ka teisi sihte, näiteks plaani suunduda õppima ülikooli?

„Kindlat soovi ülikooli õppima minna pole mul kunagi olnud, olen küll mõelnud selle võimaluse peale, aga see on olnud pigem uitmõte. Elu on mind kokku viinud väga huvitavate õpetajate ja õppejõududega, keda paraku pole ükski ülikool ühendanud. Olen piltlikul öeldes ise oma õppekavad kokku pannud ja loonud isiklikud head suhted kõigi nende õppejõududega, kes mulle huvi pakkusid. Nende käest õppides olen omandanud rohkem, kui ükski ülikool oleks toona saanud mulle pakkuda.“

Kuidas toimus jõudmine juhtimiskultuuri juurde?

„Uue sajandi alguses ehitasime Peep Vainu ja sõpradega üles ettevõtte Vain & Partnerid, mis oli aastaid Eesti parim müügiettevõte. Minu ülesanne oli meeskondande ja juhtide koolitamine. Sain aru, et need juhid, kes käisid minu juures koolitustel, olid enamasti tublid edasipürgijad, üldjoontes kuulasid minu ja kolleegide nõuanded kenasti ära, aga kasutama neid ei kippunud, peale mõne erandi. Asko Talu ja tema juhitud TNT Worldwide Express Eesti näiteks jõudsid välja Euroopa parima tööandja tiitlini. Selle innustusel lootsin väga, et ka teised juhid asuvad oma ettevõtetes suuri ja sisulisi muutusi tegema ning inimesi ja nendevahelisi suhteid väärtustama.

Kuigi jõudsime ka Enn Saare ja Microlinkiga suurepäraste tulemusteni, siis ühel hetkel sain aru, et ühiskond ei ole selleks muutuseks veel valmis. Tegelesin nagu kõveraks kasvanud puude sirgeks painutamisega ja sain aru, et see on üsna tänamatu töö. Kuna mu esimene laps oli saamas kooliealiseks, kohtusin oma vanade õpetajate ja sõpradega, kellest olid vahepeal õpetajad saanud. Minu ehmatuseks väitsid nad, et 30-40 aasta jooksul pole kooli olemuses suurt midagi muutunud. Kuna minu enda jaoks oli koolikogemus olnud üks kohutavamaid üldse, sain aru, et midagi tuleb ette võtta. Otsustasin, et kõverate puude painutamise asemel tuleb luua tingimused, et noored puud saaksid sirgeks kasvada.“

Kas küsimus on meie koolides antava õppe kvaliteedis?

„Tänaseni jõusolev koolisüsteem loodi kunagi selleks, et industriaalses ja militaarses maailmas kuulekat reainimest kasvatada. Tegu on süsteemiga, kus see, kes teab, jagab korraldusi neile, kes ei tea. Teadja valdab muidugi lõplikku tõde, teised kuulavad ja kordavad, mida korrata tuleb. Tegu on reproduktiivse süsteemiga. Kui juhtud olema etteantud normist erinev, siis oled hädas. Kui oled väga erinev, siis oled plindris.

Kui lähed selle süsteemiga vastuollu, siis oled igal juhul ebanormaalne, sest erined normist. Valdavalt on senine koolisüsteem üles ehitatud normaliseerimise peale.

Hoolimata sellest, et meil on alternatiivsed võimalused tekkinud ja ka haridust puudutav seadusandlus on Eestis vägagi heal tasemel, on probleemid jätkuvad. Jah, meie haridusseadusandlus võimaldab luua täiesti omanäolist kooli. Ainuke asi, mis vajab kindlasti reguleerimist, on koolijuhi roll. Täna on koolijuhi selga pandud ülemäära suur koorem, ühegi teise Euroopa riigi koolijuhtidel pole sellist hullumeelset vastutust. Eesti koolijuht vastutab praktiliselt kõige eest, mis koolis toimub või toimumata jääb. Ja seda ajajärgul, kui kõikjal räägitakse jagatud juhtimise ning vastutuse olulisusest. Eesti haridusseadusandlus võiks olla eeskujuks ükskõik millisele riigile kui vaid juhi autoritaarset rolli rohkem kollegiaalsena määratleksime.

Kurb aga on see, et vanad harjumus- ja käitumismustrid on nõukogude ajast tänasesse päeva üle kandunud. Frontaalne ja autoritaarne õpetamise metoodika on ammu oma aja ära elanud, aga ta siiski hingitseb kusagil ja kui uskuda õpilaste, lapsevanemate koolijuhtide juttu, siis ikka tõstab jälle pead.

Kui vaatame statistikat, siis Eesti õpetaja on enim täienduskoolitustel käiv õpetaja Euroopas. Samas on meie õpetaja nende uute metoodikate rakendamisel sama statistika põhjal üsna edutu. Väga oluline on mõista, et miks see nii on. Õpetajad on ju ikkagi valdavalt misjonärid ja soovivad ka päriselt lapsi aidata, neile arenguteel toeks olla. Selleks peab neil olema piisavalt aega, et luua iga oma õpilasega isiklik usalduslik suhe. Meil räägitakse palju õpetaja palgast, aga vähem sellest, et tavakoolis on olukord, kus õpilaste arv klassis ei vasta õpetaja tegelikele võimetele – nad lihtsalt ei suuda luua ja hoida kõigi lastega seda vajalikku suhet. Rääkimata nende laste vanematega sellise suhte loomisest, mis on vajalik selleks, et kodu ja kool saaksid sisulist koostööd teha lapse toetamisel. Enamus õpetajaid suudab luua isikliku usaldusliku suhte 10-12 õpilasega. Kui isiklikku suhet ei looda, siis lapse tegelikud anded jäävad avastamata ja võimeks kujundamata. Selle tagajärjeks on, et ilma edukogemuseta jäänud laps kaotab õppimise vastu üsna kiiresti huvi.

Muidugi võib laps jõuda oma andeni hiljem, aga ilmselt käib see läbi väga tõsiste katsumuste. Võimeteks kujundatud anded on meie rahvuslik rikkus ja on üsna kurb, et oleme oma õpetajatele loonud absurdse olukorra, kus neil on väga keeruline oma missiooni täita ja meie rahvuslikule rikkusele alust luua.

Siin on peidus veel üks probleem. Kui õpetaja ei saa luua lastega vajalikku usalduslikku suhet, siis ei saa ta selle loomist ka edasi õpetada. Ja nendest õpilastest saavad aastate pärast lapsevanemad, kellel puudub oskus usalduslikke suhteid luua ja hoida ning seda oskust ise oma lastele edasi anda. Ja siis imestame, et kuidas meie suhted terves riigis nii ligadi-logadi on.“

Koolis toimuva suhtes tekkis vastumeelsus niisiis juba Avinurme koolis.

„Sellest, kuidas ma koolisüsteemiga konflikti läksin, räägin oma raamatus peatükis  „Kokkupõrge kooliga“. Avinurmes oli mul Tallinna kogemusest lähtudes juba selline tõrge kooli vastu, et leidsin vaid üksikud õpetajad ja sõbrad, tänu kellele ma selle õuduse üle elasin. Mitte et kool oleks olnud halb või inimesed minu suhtes pahatahtlikud, vaid tegu oli minu isikliku kogemusega. Ma ei sobitunud sellesse süsteemi. Tulin Hiiumaalt Tallinna kooli ja olin linnakoolis maakas. Hausma külas oli neli last ja vanaisa ütles ikka, et ühe lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Tallinnas aga oli klassis 34 last ja üks õpetaja! See räägib iseenda eest. Kui läksin Avinurme kooli, siis seal olin kohalikele hoopiski linnavurle. Mind lohutasid Alutaguse metsad ja paar sõpra.

Sellise kogemuse vältimine oma laste koolielus oligi põhjus, miks aitasin üles ehitada Tallinna Waldorfkooli. Eesti haridussüsteemi kiituseks tuleb siiski öelda, et aastate jooksul on tavakool üle võtnud mitmeid waldorfkooli häid praktikaid. Näiteks kujundav hindamine. Samuti on mitmetes koolides hakatud kasutama õpetajate kolleegiumi ideed, mis võimaldab abi igale õpetajale, kes seda tegelikult vajab. Loodan ka et kaugel pole see aeg, kus Eesti koolides saab klassi ees olema kaks õpetajat: üks põhi- ja üks abiõpetaja. Nende omavaheline hea koostöö oleks suurepärane eeskuju õpilastele. Selle kõige võimaldamiseks tuleb muidugi läbi mõelda ja ümber hinnata tänane haridussüsteemi rahastamine.“

Mida arvata meie praegusest julgeolukuolukorrast?

„Peame mõtlema, kuidas kasvatada inimestes kaitsetahet ja kodumaa armastust. Kas meil on vaja osta tanke, rakette ja okastraati või äkki hoopiski mõelda sellele, kuidas meie kultuur, keel ja meelsus säiliksid? Need kolm on meie riigi olemasolu ainuke õigustus. Ja kuna meie rahvuslik olemus tugineb põllu-, metsa- ja merekultuurile, siis seda on võimalik evida ainult maaregioonis. Selleks peab riik looma maakogukondade säilimiseks ja arenguks strateegilise kava. Maakogukondade südameks on kool ja see on lihtne põhjus maakoolide säilimise ja arengu eest seista. See on nii meie sise- kui ka välisturvalisuse garantii.

Täna oleme minu arvates kahe suure, ida ja lääne, kultuurikonflikti keskmes ja peaksime poolte valimise asemel keskenduma oma rahva kaitsetahte tugevdamisele. Vabadus on hingeseisund ja seda õpetab vaba õpetaja koos vabadust armastava lapsevanemaga oma (õpi)lastele läbi isikliku usaldusliku suhte.“

Kuidas tekkis raamatu kirjutamise idee?

„Hakkasin raamatut kirjutama poolteist aastat tagasi. Mul on raamatukogus virn päevaraamatuid, millest plaanin kirjutada kaks järgmist raamatut – „Kahestumine“ ja Kolmainsus“. Esimene neist räägib ettevõtlusest ja sellest, kuidas kasutada raha, kui majanduse vaimsust ühiskonda suurema inimlikkuse integreerimiseks. Ja kolmas raamat räägib sellest, kuidas luua koole, mis kõigile osapooltele rõõmu valmistavad ja meie ühiskonnale jätkusuutlikkuse tagavad.“