Edit
Rahakogumisest

Alljärgnev artikkel ilmus 15. novembri Õhtulehes

Kolm olulist meelespead seoses rahaharidusega

Euroopa Lastevanemate Liidu juhatuse liikme, haridusvaldkonna asepresidendi, haridusinnovaatori ja mentori Aivar Halleri sulest on ilmunud raamat „Üks kõiksus. Ühestumine“. Muuseas jagab Aivar oma raamatus kolme olulist arusaama seoses rahaharidusega.

Aivari meenutused lapsepõlvest ja rahast

Raamatus rahateemat sisse juhatades teeb Aivar tagasivaate oma lapsepõlve ja noorusaega. Nimelt oli ta terve senise elu harjunud elama vaeselt ehk poest suhu, mingit rahavaru ta tekitada ei osanud – nii lapsepõlvekodus Hausma külas kui ka hilisemas elus nägi ta palgapäevast palgapäevani elamist. „Suve lõpul sain lehmade karjatamise eest sabaraha, vanaema pakkis rublad kilesse ja pani minu jope põuetasku. Tasku sai veel haaknõelaga pealt kinni. Kui Tallinnas õega lennukist välja astusime, võttis ema meid kallistades vastu,“ meenutab ta ja lisab, et raha pani ema kindlasse kohta ehk oma käekotti – selle eest said nad õega mõlemad kooliminekuks uued vormiriided.

Ainus, kellel Aivari peres rahapuudust ei olnud, oli onu Heino. Kõik onu Heino teenistus nii öövahi kui ka mesinikuna läks sukasäärde. „Peale sääreväristaja ehk mopeedi ta endale mingit suuremat väljaminekut ei lubanud. Kui rubla kurss kukkus, polnud onu Heino ahastusel otsa ega äärt. Kolhoosiesimehest vend Peeter aitas vähemalt mingi osa madratsialusest rahast vahetada väiksema traktori vastu, suurem osa ehk mitme auto jagu raha haihtus lihtsalt õhku.“

Kui Aivar sellest kuulis, sai ta aru, et rahakogumine on kuradist. Lõppakord tema rahahariduse kupleele oli kogumiskindlustus. „Kui sain kümneseks, vormistas ema minu ja õe nimele kindlustused. Pikki aastaid pani ta suure osa oma kuupalgast kahes võrdses osas hoiukassa arvele. Sellest rahast pidi saama minu ja õe iseseisva elu stardiraha. Mäletan, kuidas peres oli korduvalt juttu, et seda või teist me praegu lubada ei saa, sest vaja on teha kogumiskindlustuse sissemakse. Kui ma sain 18, siis piisas ema suure töö ja vaevaga kogutud rahast pileti ostmiseks Leningradi rongi kupeevagunisse ja aasta hiljem ostis õde enda iseseisva elu alustamiseks ilusa T-särgi,“ meenutab ta.

Spordis ja teatris teenitud raha sulas Aivaril ilma kogumata. Sportlasena oli ta harjunud hotellieluga – koondislasele maksti Pirital hotellis Sport elamine kinni, nii Aivar seal aastate kaupa elaski. „Teatrisse sukeldumise järgselt arvati mind koondisest välja, kuid teatris kahte ametit korraga pidades teenisin piisavalt, et endale hotellielu edasi lubada. Muidugi olid selle eelduseks väga head suhted hotelli direktori Raimo Käguga, letihinnaga poleks ma seda luksust endale kuidagi lubada saanud.“

Aeg-ajalt proovis Aivar ka mõnda üürikorterit, aga mere lähedus ja hotelli mugavus tõid teda jälle Piritale tagasi. Kui tulid stardirahad ja preemiad , siis tegi Aivar ka mõned suuremad ostud, näiteks Estonia helivõimendus koos suurepärase plaadimängijaga ja virnade viisi plaate. „Riiast ostsin endale otse tehasest väikeste ratastega mopeedi Mini Mokik, mis suitses mul jalge vahel kaks suve. Toonases Tallinna liikluses oli mopeed pehmelt öeldes eluohtlik sõiduriist, suur hulk sõidukeid sai sõidu pealt jalajäljega tähistatud. Hiljem ostsin krossitsikli IŽ Planeta Sport, mis aga oli enamiku ajast legendaarse mehhaaniku Eduard Krebetsi juures remondis. Peale tsikli ei meeldinud ka miilitsale ja kaasliiklejatele minu väljakutsuv sõidustiil,“ lausub ta ja lisab, et õnneks kaotas ta selle lärmava peletise vastu huvi, enne kui oleks jõudnud ennast puruks sõita. „Minu ainus mõistlik rahapaigutus oli sõbra Urvo Martensi eestvedamisel kahe 470 klassi purjepaadi ostmine. Saime alused väga soodsa hinnaga Tallinna Spordilaevade Eksperimentaaltehasest ja ladustasime need Mustamäel Urvo garaaži. Paatide müügist saadud rahaga panime nurgakivi spordikaupluste ketile West Sport.“

Aivari kolm meelespead seoses rahaga:

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. „Minu lapsepõlv möödus rahanappuses, samuti noorukiiga. Väikese lapsena ei oska sellele tähelepanu pöörata, pigem rõõmustad selle üle, mis on,“ sõnab ta. „Meie kõigi inimlik kohustus on luua ühiskond, kus ükski laps ei peaks vaesuses virelema ja sellele ahistavale kogemusele oma tuleviku rajama,“ on Aivar veendunud.

Mõttekonstruktsioon „elu on tõene“. Põhikooli lõpus ja gümnaasiumis orienteerub Aivari sõnul noor inimene mõtlemisele, välja kujuneb teadvus ja isiklik hinnang. „Selles vanuses saadakse aru, et elu on tõene. Häda on siis, kui see tõene tähendab vaesust. Muidugi on see pelgalt mõttekonstruktsioon. Noor iseseisvalt sellest aru ei saa ja nii jätab see konstruktsioon oma sügava jälje noore inimese maailmatajusse. Kehvemal juhul võib see tekitada sügava alaväärsuse tunde,“ selgitab ta.

Puuduse tunne. Arusaamad, et  „mul ei ole piisavalt“ ja selle kaksikvend „ma ei ole piisav“ võivad Aivari sõnul käivitada jõulise protesti. „Madala enesehinnanguga noor langeb selles olukorras (igal võimalikul moel) armastuse ärateenimise lõksu, kõrge enesehinnanguga noor aga ratsutab elukestva enesetõestuse rajale. Kindlasti on ka sel moel, läbi valusate katsumuste, võimalik  väärtuslik olemise tundeni jõuda. Mõistlik oleks eelistada väiksema kulumise hinnaga kulgemist, mis on võimalik ka majanduslikult kesisel järjel peredes. See eeldab lapsevanema teadlikke valikuid kasvatussuhtes, mis omakorda võib saada aluseks majandusliku olukorra paranemisele, kirjutab Aivar.