Edit
Liivakella Seminari arutelu “Eesmärgid” teesid

Eesmärkide seadmise ja saavutamise osas on mulle tänuväärseteks õpetajateks olnud kaks head sõpra – Ülo Vooglaid ja Peep Vain. Esimene oma süsteemse käsitluse, eriti eesmärgistatud protsessi teooriaga, teine aga kindla veendumusega, et karta tuleb lühikesi tähtaegu, mitte aga suuri eesmärke.

1. Selleks, et kohale jõuda, on mul vaja teada, kus ma olen ja kuhu ma lähen.
2. Eesmärgi seadmine tähendab otsustamist, mitte avastamist!
3. Eesmärk on omane subjektile, sest subjekt vastutab eesmärgi saavutamise eest.
4. Eesmärk on subjekti kujutlus tulevikust, mille saavutamiseks on ta rakendab tahet. (Ülo Vooglaid)
5. Tegevustel, plaanidel, otsustel, asjadel ehk vahenditel ja nähtustel ei ole eesmärke, neil on otstarve. (Ülo Vooglaid)
6. Sihi seadmine ehk unistuse või eesmärgi omamine on elu teadliku suunamise paratamatu eeldus.
7. Unistus muutub eesmärgiks siis, kui tekivad teostamise vahendid, siis käivitub eesmärgistatud protsess, mis on suunatud konkreetsele tulemusele ja mille koosseisu kuuluvad ennetamise ja kompensatsiooni mehhanismid. (Ülo Vooglaid)
8. Ennetusmehhanismi põhitunnuseks on haridus ehk valmisolek ehk oskus ette näha ja ära tunda.
9. Kompensatsioonimehhanismi põhitunnuseks on väga head ehk selged suhted.
10. Eesmärke on vähemasti kolme liiki:

a. Tegevus (keha funktsioon)
b. Tulemus (aeg, kvaliteet, kvantiteet …)
c. Seisund (füüsiline, tehniline, taktikaline, hingeline, vaimne …)

11. Otsustan, millist seisundit (millist tunnet ma tunda tahan) ja/või tulemust saavutada tahan?
12. Kirjutan üles kõik, mida selle eesmärgi saavutamine mulle isiklikult annab?
13. Loetlen üles kõik vahendid, mida vajan soovitud tulemuseni jõudmiseks?
14. Panen kirja teadmised, oskused ja kogemused, mis on vajalikud eesmärgi saavutamiseks.
15. Loetlen võimalikud takistused ja kirjeldan, kuidas ma neist üle või mõõda saan.
16. Teen kindlaks inimesed ja organisatsioonid, kellega eesmärgini jõudmise nimel koostööd teha.
17. Koostan lihtsa ja selge tegevuskava eesmärgi saavutamiseks.
18. Otsustan, millal täpselt tahan olla tulemuseni jõudnud.
19. Keskendun ja pühendun endast sõltuvale.
20. Loon suure pildi ja õpin vahetama fookust.
21. Avardan järjekindlalt ja sihipäraselt oma mugavustsooni.
22. Loobun sellest, mis eesmärgile jõuda ei aita.
23. Olen valmis selleks, et ainuke asi, mis ei muutu, on see, et kõik muutub.
24. Käsitlen edu kui plaanitud seisundi saavutamist kooskõlas saavutaja väärtushinnangutega.
25. Vaatan maailma julge, avatud pilguga, et märgata oma võimalusi.
26. Usun kõigesse, mida ette võtan ehk ma ei võta ette ühtki asja, mille õnnestumisse ma ei usu.
27. Kui olen valinud, siis ma ei kõhkle ega kahtle.
28. Kui peaksin ebaõnnestuma, siis valin uuesti, vaatan oma uskumused üle ega anna alla.
29. Usun või ei usu – mõlemal juhul on mul õigus. (Henry Ford)

There are 3 comments

  1. Aitäh kaasamast. Minu kommentaarid on järgmised:
    Kui me arvame, et on võimalik teada, kuhu me läheme, välistame kvalitatiivse arengu. Kõige hullem on see, kui me sisendame seda ka lastele, et midagi uut pole võimalik enam saavutada.
    See tees muudab kõiki järgmevaid, mis välistavad loovuse.

    Kahjuks ei saa ma homme arutelul osaleda, kuid olen huvitatud selle tulemustest

    september 28, 2010, 8:08 p.l.
  2. Jüri, tänan Sind kommentaari eest. Mõistan, et kirjutad teatud “ettemääratusest” või teisalt siis määramatusest? Mina kirjutasin ühe teesina, et vaja on teada kus oled ja kuhu lähed ning see ei välista võimalust soovi või vajaduse korral uuesti valida. Seega räägin teadlikust valikust rakendada teadlikult oma tahet ja liikuda punktist A punkti B. Kohalejõudmisest võib saada suur seiklus, mis võib kesta terve elu. Minu vaatenurgast see teekond ei välista kvalitatiivset hüpet ehk arengut üheski aspektis …

    oktoober 3, 2010, 11:52 p.l.
  3. Päris huvitav ja asjalik kokkuvõte. Tekkis küsimus, kuidas võiks see kõik välja näha selgema/arusaadavama mudelina?

    aprill 22, 2013, 3:45 p.l.

Leave Comment Cancel Reply