Showing all 3 results
There are 0 comments
The comments are closed.
Kontakt
- Haller & Haller OÜ
- reg. nr 10702482
- Tulika 19a, Tallinn 10613
- +372 516 2211
- aivar@haller.ee
© 2021 haller.ee. Kõik õigused kaitstud
Pingback: Talent, harjutamine ja edu
Täna toimus Tallinna Ülikoolis EÕEL´i korraldajate koolitusel. Kahjuks ma pidin küll poole pealt ära minema, kuid peab mainima, et seal oli tõesti nii huvitav! Sellised peaksid olema tõesti ka koolitunnid: jutt oli kaasakiskuv, vahepeal naerma panev, megahüpersuper, kui nii saab öelda. Kui Sina, Aivar, peaksid kunagi Eestist ära minema, siis on Eesti kaotanud ühe väga Hea, Positiivse ja Aktiivse inimese.
Edu Sulle!
Väga hea ja huvitav artikkel. Alles eile kogesin järgnevat “Kas ma suudan endas leida piisavalt meelekindlust ja tarkust, et olukorra keeruliseks muutudes mitte põgeneda sellest ebamugavast suhtest vaid jääda sõna otseses mõttes paigale ja püüda selgust saada probleemi olemuses? Jagatud arusaam saab alguse arusaamade jagamisest, mille õnnestumise peamine eeldus on tahe ja oskus kuulata”.
Ainus asi, mis jäi lahti mõtestamata, et kuulamine nõuab igas olukorras vähemalt 2 poolt. Tungiv tahe sundida teine pool kuulama panna võtab vahel väga palju energiat, enne kui asjast asja saab.
Üks minu õpetajatest ütleb, et minust ei sõltu see, kuidas teised minu sõnumi vastu võtavad. Küll aga sõltub minust see, kuidas ma selle sõnumi annan. Kõik, mis tuleb südamest, see läheb südamesse. See tark jutt, mille ajuga konstrueerime, see läheb ka otse kuulaja ajusse ja suure tõenäosusega ei liiguta see tema hinge. Tegemist on erineva lainepikkusega.
Sundus on alati vägivaldne. Seepärast ei taha ma sundida kedagi ennast kuulama. Kas ma saan teda kuulates aru, kus ta on ja millest ta aru saab? Kui see on nii, siis ma suudan rääkides tema huvi äratada. Kui ma aru ei saa või ei taha aru saada, siis ajan oma jora ja jään partnerile mõistetamatuks. Aidata saan ainult siis, kui mõistan tema olukorda ja taset ning selle eeldus on tähelepanelik kuulamine …
Tere!
Igati asjalik mõttearendus. Tooksin siinkohal ühe huvitava näite.
Militaarsüsteem.
Ilmselt on Soome armee selle koha pealt üks parimaid näiteid kuid analoogia on enam vähem olemas kõigis militaarsüsteemides. Enamuse militaarsüsteemide põhiprotsess ongi isikkoosseisu pidev areng. Ainult see tagab militaarsüsteemi jätkuva võimekuse.
Seejuures on areng mitmekülgne, areng ametiredelil, areng auastmetes, areng töötasus; nimetatud tegelikult aga on pigem väljund sellest kuidas vastav isik on omandanud juurde uusi kompetentse.
Praktikas on eri riikide armees see süsteem kas paremini või halvemini toimiv, kuid ükski militaarsüsteem ei saa ilma selleta.
Teiseks analoogiaks võiks tuua veel ka suuremad religioossed süsteemid.
Päris valus artikkel. Kahjuks ilmselt järjekordselt ignoreeritakse seda teadmist meie valitseva kliki poolt, sest see on vastuolus nende erahuvidega.
Tere nimekaim 🙂
Sinu toodud näide on huvitav, aga paraku ei saa ma sellega lõpuni nõustuda. Areng on loomingu funktsioon ehk loomingu objektiivne kaassõltuvus. Maakeeles öeldes toimub areng läbi loomingu. Arengul on vähemalt neli põhieeldust: suhtestumine (areng toimub alati läbi suhte ja millegi suhtes), loominguvabadus, julgus ja oskus lahti lasta sellest, mis ei teeni enam Sinu arengut ja tähelepanuvõime avardumine.
Kuna Sinu näites toodud militaarsüsteem ja ka kõik suuremad religioonid on orienteeritud allumisele, siis ei sobi nad teps mitte minu käsitletud arengukeskkonna konteksti. See ei tähenda, et armeesse või kogudusse kuuludes poleks võimalik areneda! Kindlasti on. Paraku on isiklik initsiatiiv mõlemas tugevalt pärsitud.
Sellegi poolest tänan Sind oma mõtete jagamise eest.
Parimate soovidega
Aivar
Paraku on Sul õigus ja täienduseks saan öelda vaid seda, et tihtipeale ei ole küsimus pelgalt erahuvides ja saamahimus vaid ka rumaluses.
Kui haridus tähendaks kooli lõpetamist tõendava tunnistuse olemasolu, siis võiks öelda, et meie riigi juhid on haritud inimesed. Kui aga käsitleda haridust kui valmisolekut (kõigeks selleks, mis elus ette tuleb) ehk oskust ette näha (mis juhtuda võib) ja ära tunda (kui juhtuma hakkab), siis tuleb tunnistada, et valdavalt juhivad meie riiki harimatud inimesed. Paraku on iga valitsus oma rahva nägu – me oleme nad ise valitsema valinud …
Kahjus jäi teil selle laue sisu “militaarsüsteem ja ka kõik suuremad religioonid on orienteeritud allumisele” lahti selgitamata ning ei hakka arvama, mida selle all täpsemalt mõtlesite. Ootaks meeleldi lahtiseletamist. Kas see oli arvamus või teadmine?
Kui nüüd täpne olla, siis militaarsüsteem ei ole teps mitte “orienteeritud allumisele” vaid kollektiivsele tegutsemisvõimekusele ja seda ka üliekstreemsetes situatsioonides, selleks, et olla valmis riigi kaitseks ja kaitsta riiki sõjaliselt kui peaks tekkima niisugune olukord.
Väga heaks näiteks, juhul kui on raske mõista militaarsüsteemi olemust, võtame siis muusikalise grupi tegevuse – eemärk on unisoon, mitte kakofoonia. Läbi ühise tegutsemise luuakse teos, mis oli kättesaadamatu indiviidi üksitegutsemise läbi.
Inimene on sotsiaalne olend, sellega kaasneb teatav igavene dilemma – mis on olulisem, kas indiviidi vabadused teha kõike või kogu sootsumi huvid/heaolu. Meenutaks siinkohal ühte jaapanlasest inimsööjat, kes kunagi tappis Pariisis oma naispartneri, kuna temal oli gurmaanne loominguline vajadus süüa armastatavat. Ka antud jaapanlase näites on täiesti olemas teie poolt esitatud vähemalt neli arengu põhieeldust ning vaieldamatult oli tema tegevuses areng järgmisele tasandile, mitte üksnes ei mediteeritud loomingulise idee üle vaid see realiseeriti. Näeme lausa suurepärast näidet sellest, kuidas indiviidil oli julgus ja oskus lahti lasta sellest, mis ei teeninud enam Tema arengut ja tähelepanuvõime avardumist.
Igasuguse sotsiaalse koosluse üheks paratamatuks kaasosaks on mõningate isiklike initsiatiivide/huvide/vajaduste pärssimine. See on vahel hädavajalik ka selleks, et terve arengukeskkond võiks säilida.
Nähtuse “allumine” esinemine ei välista arengukeskkonna olemasolu.
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 1. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 2. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 3. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 4. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 5. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 6. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 7. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 8. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 9. päev
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » 10. päev
56. Mitte konkurents vaid koostöö on edasiviiv jõud.
Tere ning aitäh sellel lk-l olevate mõtete eest!Kohtumiseni Haapsalus 29.12.09.
Ken Robinson on TED 2010 esinejate nimekirjas kah. See plaanis 10.veebr 2010. Esinejad: http://conferences.ted.com/TED2010/program/guide.php
Lugesin eile liivakella seminari ajal seda artiklit ja ytlesin endamisi WOW. Jätka samas vaimus.
Muide, eile oli seminaril “kirge”. Seetõttu oli see mitu head pügalat parem kui eelmised. Kirg tekib osalejatest ja see mulle väga meeldis. Tundub, et õige suund hakkab ilmet võtma.
Parimate soovidega,
Alvar
AH: “”Elu on geniaalne tervik.””
Ei tõttaks andma sellist hinnangut nagu “geniaalne tervik” olukorras, kus jäi elu ise määratlemata. Peale “elu” määratlemist ootaks ka muidugi antud väite põhjendamist.
AH: “”Tundmata ühte poolt, on võimatu mõista teist, rääkimata terviku mõistmisest. Ma ei saa teada, mis tähendab hoolivus, enne kui olen hoolimatust tunda saanud.””
Tundmine ja teadmine pole vaieldamatult samad. No toome näite, tunnen mõnda inimest aastaid, kuid kas ma tean samas temast ilmtingimata midagi? Samas tundmata inimest võin ma teada tema kohta väga palju.
Seega ma ju saan teada, mis on hoolivus. Loomulikult ei piisa ainult teadmisest, vajalik oleks teadmise ja arusaamise ühtsus. Tundmine ei ole teadmise ja arusaamiste ühtsuse eeldus.
Edu teadmiste otsingul!
Tere
Tänan heade soovide ja teistmoodi vaatenurga eest
Parimate soovidega
Aivar
Aitäh kaasamast. Minu kommentaarid on järgmised:
Kui me arvame, et on võimalik teada, kuhu me läheme, välistame kvalitatiivse arengu. Kõige hullem on see, kui me sisendame seda ka lastele, et midagi uut pole võimalik enam saavutada.
See tees muudab kõiki järgmevaid, mis välistavad loovuse.
Kahjuks ei saa ma homme arutelul osaleda, kuid olen huvitatud selle tulemustest
Suurepärane artikkel! Tore, et Eestis on tarkasid inimesi, keda selline teema tõsiselt vaevab ja mõtlema paneb. Mina vahepeal mõtlesin, et meie riigis inimkapitali kasvatamise teema on täiesti võõras. Kuid samas, asjad on nii käest ära läinud, minu arvates, et kulub mittukümmend aastat (parimal juhul) järjepidevat ja sihikindlat tööd, kuni olukord paraneb. Mass on liiga inertne.
Jüri, tänan Sind kommentaari eest. Mõistan, et kirjutad teatud “ettemääratusest” või teisalt siis määramatusest? Mina kirjutasin ühe teesina, et vaja on teada kus oled ja kuhu lähed ning see ei välista võimalust soovi või vajaduse korral uuesti valida. Seega räägin teadlikust valikust rakendada teadlikult oma tahet ja liikuda punktist A punkti B. Kohalejõudmisest võib saada suur seiklus, mis võib kesta terve elu. Minu vaatenurgast see teekond ei välista kvalitatiivset hüpet ehk arengut üheski aspektis …
Aitäh kaasamast. Ma ootan suure huviga selle seminaride jada tulemusi. Midagi taolist oleme tegemas ka Tartus http://talgujad.forum.co.ee/seminar-f16/
Selle väitega ei ole ma nõus, see võib olla metafoor, kuid mitte seminari lause: “Elu käsitlemisel protsessina, on tema sünonüümiks Muutus”.
Samuti tuleks mõelda, mis on ikka väärtuse loomine. Ehk oleks täpsem “väärtustele vastava teenuse või kauba loomine”.
Aitäh teavitamast. Loodan, et edaspidi saame vähemalt ajast ja teemast teada vare, materjalid võivad tulla hiljem.
Tuleb loobuda illusioonist, et inimene saab olla täiesti iseseisev, st ilma kaasinimesteta. Otsuste kvaliteedi hindamisel tuleb arvestada sellega, et õigel ajal mitte vastu võetud otsus on sageli halvem otsus, kui ebatäiuslik otsus, mis võeti vastu ja viidi siiski ka ellu. Kõike korraga pole alati vaja muuta. Mingi järjepidevus on samuti vajalik.
Kuidas defineeritakse arengut, kui leitakse, et üksikinimene saab areneda? Ka eitatakse uue kvalitatiivse taseme saavutamist arengu käigus?
Inimene ei saa olla iseseisev, ilma teiste inimesteta.
Ahoi Jüri
Tänan Sind taas kiire reakstiooni eest. Sinu tähelepanek aja ja teema osas on asjakohane (kuigi mõlemad on ka blogis saadaval – https://test.haller.ee/2010/09/14/liivakella-seminarid-sugisest-uues-kuues-ja-uues-kohas/
Muu osas juhin tähelepanu sellele, et Liivakella Seminari arutelud on ellu kutsutud selleks, et õppida kuulama, analüüsima ja sünteesima. Üksiti ka lugema 🙂 – kui oleksid enne kirjutama hakkamist leidnud mahti saadetud teesid lõpuni läbi lugenud, siis ilmselt oleksid kirjutanud midagi muud?
Asjade kontekstist väljavõtmine nõuab terviku tundmist! Oled üks õpetajatest, kelle käest seda ise õppinud olen :-).
Soovitan lugeda ka laiema pildi saamiseks E.Krulli ja R.Mikseri kommentaare/retsensiooni sellele artiklile samast ajakirjast.
Aitäh Maarja, igati asjakohane soovitus. Paraku neid kommentaare netis vist pole (Hariduse netiversioon on otsaga alles eelmise aasta esimeses pooles) ja huvilised peaksid ostma Hariduse viimase numbri. Igatahes on see asjakohane investeering, sest Krulli ja Mikseri kommentaarid panevad tõsiselt mõtlema …
Liialt üheülbaline ja süsteemitu haridus on meil, seega ka majandus ei saa sellest parem olla.
Jah, paraku tuleb Sinuga nõustuda. Haridussüsteem on ühiskonna selgroog ja kui üks tugi on kiivas, siis tema sirgeks ajamine on väga keeruline ja tihtilugu isegi võimatu. Hea võrdlus on puu – kui algses ei hoolitse tema sirgeks ja tugevaks kasvamise eest, siis hiljem tema sirgeks tagasi painutamine on üsna ebaloomulik tegevus.
Riigi majandus ei saa tõesti olla paremal järjel kui haridussüsteem seda lubab. Kui haridussüsteemis hinnatakse juba aastakümneid AINULT individuaalset pingutust, siis ei ole mitte mingisugust alust oodata, et selle süsteemi kasvandikud hakkavad edasises elus usinasti koostööd tegema. Oluline on mõista, et haridus ei ole võidujooks vaid rännak, ühine rännak ja sel teekonnal üksteisele toeks olemine. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea! Riigi majandus omandab üldse mingi tähenduse AINULT sotsiaalse kontekstis. Eesti majanduselu vaadates on ilmne, et see õppetund jäi Jukul õppimata …
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » Kuidas me sõpradeks jäime
Julge, arusaadav, värvikas ja mõtlema panev kirjatükk. Ja nagu öeldakse, et nii hästi kirjutatud nagu oleks seda ise teinud. Elus ongi nii, et me teame ja saame paljudest asjadest aru, kuid sellleks, et need kirja panna ja avalikkuse ette tuua, on vaja Sinusuguseid mehi/naisi. Neid, kes võtavad aja, vastutuse ja julguse rääkida asjadest nii nagu nad on. Rääkima peab, kasvõi juba selleks, et me saame asjadest ühtmoodi aru. Pean lugu õpetaja ametist ja hindan seda mida õpetaja igapäevaselt teeb. Samas tekitas eelmise nädala streik minus vastakaid tundeid. Mul on kogemus lastekodus töötamise ajast ja nüüd juhtides ühingut, mis koondab lapsevanemaid, et lastel on koolis raske ja lapsevanemad on nõutud. Vaatamata sellele, et lapsevanemate panus koolis on ülioluline, ei tohi nad liialt sekkuda kooli ellu. Ma kujutan ette milline tohuvapohu saab koolielu olema, kui kool peab arvestama iga lapsevanema arvamusega. Kahju, kuid selle streigi ajal ei kuulnud ma kordagi õpetajate enda mõtteid selle kohta, mida teha paremini, et lapsed on koolis õnnelikud. Ometi meil on koole ja õpetajad, kes panevad lapsel silma särama. Vaadata ja õppida tuleb nendelt. Kooli keskkonna loomine on siiski õpetajate, mitte laste, lapsevanemate ja riigi vastutus. Inimlikuma reaalsuse loomiseks ja rahalise/numbrilise mõõtme vähendamiseks saame me kodanikena olla julgemad ja aktiivsemad realiseerides ennast vabatahtlikena. Kui tuua kooli kohta mõni hea näide, siis on see liikumine “Noored kooli”. Mulle tundub, et heategevus (mis on enamasti siiski vabatahtlik tegevus) ei ole asi iseenesest, vaid seda on vaja õpetada. Mina teen ettepaneku tuua see kooli õppetegevusse sisse: koguda kokku head ideed (see mida lapsed arvavad), õpetada lastele kuidas ideed ellu viia ja anda pärast tagasisidet. Suuremate laste puhul ja ülikooli astudes, võib olla see ka üks põhjus, millega särada. Nii saame me juhtida tähelepanu hinnetelt kõrvale. Vabatahtlik tegevus aitab avastada iseennast, loob vaheldust, ühendab inimesi ja suurendab huvi ümbritseva vastu. Ma olen Rocca al Mare kooli vanematekogu vabatahtliku töö grupijuht ja see teema läheb mulle väga korda. Seega mina näen ühe võimalusena luua juurde ressurssi ja inimlikku reaalsust ning tõsta huvi ümbritseva vastu, vabatahtlikus tegevuses.
Päris huvitav ja asjalik kokkuvõte. Tekkis küsimus, kuidas võiks see kõik välja näha selgema/arusaadavama mudelina?
Pingback: Aivar Haller » Blog Archive » Mentorprogramm
Tere,
Olen huvitatud leidma meeskonnale (8 inimest) 1-päevast koolitust. Väga selge ei ole, et mida soovime. Sooviks seda koolitus siduda meeskonna team building sellise lõbusama üritusega, seega pigem mitte midagi väga üleliia rasket-tõsist. Kas palun tutvustaksite rohkem, et mis variandid teil on?
terv,
Elis
Suurima tänuga senise üle, suurimast suurima tänuga, et armastusest ja hoolimisest kasvanud muutus täituski!
Sellega olen igati päri, et lapsevanemad oma laste kavatamisel kaasa rääkida peavad saama. Hoolekogu on kindlasti üks kanal ja ma olen ka sellega päri, et hoolekogudel suurem roll ja vastutus kanda võiks olla.
Ainus mida ma ei tea – kas tegevust hoolekogus poliitkasvamisena peab käsitlema? Kuigi broileritest on jah – villand mis villand!
Tere, Aivar!
Väga huvitav lugemine. Tänan, et jagasid. Kuidas see on edenenud, täpsemalt pean silmas TimeWaveri toime tõestamine ja isetervendamise gruppide käekäik? Oleks tore sellest rohkem teada saada.
Tänan tähelepanu eest!
Lugupidamisega,
Egon
Ahoi Egon
Suur tänu huvi tundmast. Isetervendajate grupi tulemusi võtame parasjagu kokku ja paari kuu pärast on võimalik jagada rohkem informatsiooni. Praegu võib öelda, et aastase protsessi läbinute tervislik seisund tegi selge hüppe paremuse poole. Eriti selgelt oli näha enne ja pärst aastast protsessi läbi viidud küsimustike analüüsimisel see, kuidas osalejad oma psühhosomaatikat mõjutades soovitud tervislikud muutused esile kutsusid. TimeWaveri abi oli väga oluline eelkõige diagnoosimise juures ja siis pärast vaheanalüüse protsessi pinge, rütmi ja tempo korrigeerimise otsusteks eelinfo hankimisel.
Kui Sul on huvi asjast lähemalt teada saada, siis võta julgesti ühendust
Aivar
5162211