Edit
Süsteemne mõtlemine on jätkusuutlikkuse eeldus

Viimastel kuudel voolab infoallikatest häda ja viletsust. Vähemalt osal rahvast on suur segadus – kust see häda siis nüüd korraga jälle välja kargas? Kas see oli tõesti midagi sellist, mida ei olnud võimalik ette näha ja ära hoida? Kuidas see ikkagi võimalik on, et meil läheb (väidetavalt) järjest paremini ja siis korraga – oleme (väidetavalt) näoli maas? Mida me valesti tegime? Mida me nüüd tegema peaksime, et jama ei korduks? Oma kommentaariga ei soovi ma sekkuda majandusalastesse vaidlustesse, küll aga tahan viidata teatud tendentsidele, mis teevad murelikuks.
Professor Ülo Vooglaid ütleb, et haridus on valmisolekute elukestev jada ning valmisolek tähendab oskust ette näha ja ära tunda. Valmisolek erinevateks olukordadeks, mis läbi elu tekkida võivad, näitab meie tegelikku haridustaset. Tõenäoliselt kõiki võimalusi ja ka ohte ette näha ei ole võimalik. Seda enam on vaja valmis olla ka ootamatusteks. Kuidas seda teha? Ja veel nii, et põhjused, tagajärjed ning tulemused selgelt eristuksid? Et ka meie lastel meie teadmistest, oskustest ja kogemustest kasu oleks, rääkimata järgmisest valitsusest või ettevõtte juhtidest ja omanikest.

Et juttu kujundlikumaks muuta, kasutan võrdlusena jalgpallimängu. Karjuv treener platsiveerel näitab vähemalt kolme asja:
1. Meeskonda juhib kas iganenud arusaamade või rikkis närvikavaga inimene;
2. Äraõpitud kombinatsioonid ei anna oodatud tulemusi;
3. Loominguline potentsiaal platsil on pärsitud.
Neist esimene tingib paraku kaks järgmist. Väljakuäärne vahutamine näitab ilmekalt, et sisuline kodutöö on tegemata ja seda püütakse käepäraste vahenditega kompenseerida siis, kui on juba hilja. Äris võib analoogina tuua olukorra, kus ettevõte ei saavutanud oodatud tulemust vaid pidi leppima ootustele mittevastava tagajärjega, mis omakorda päästis valla juhi ohjeldamatud süüdistused ning tormakad ümberkorraldused.

Minu õpetajad nii siin kui sealpool riigipiiri on aidanud aru saada, et juhi peamine funktsioon on arengukeskkonna loomine oma meeskonnale. Sest põhiprotsess ettevõttes on inimese areng, mitte kasumi teenimine, millegi tootmine või kellegi teenindamine. Kui inimene ei tunne, et ta selles konkreetses ettevõttes areneb, siis ta kas mandub, hakkab võitlema või lahkub. Olukorras, kus ärihuvid deklareeritakse kõrgemaks kui inimese areng, muutub inimene objektiks ehk rahateenimise vahendiks. Säärases ettevõttes on inimene pelgalt töövahend – talle öeldakse ette, mida, kus, millal ja kuidas ta täpselt tegema peab. Eksimisele järgneb reeglina karistus. Sellistes raamides ja hirmu all on areng ehk kvalitatiivselt uuele tasemele jõudmine praktiliselt võimatu.

Kuna areng on loomingu funktsioon, siis arengukeskkond eeldab loominguvabadust. Tuleme tagasi jalgpalli näite juurde. Tõeline jalgpall on suur kunst ehk siis loomingline protsess, mis eeldab vabadust. See vabadus ei tähenda anarhiat, kus igaüks teeb seda, mis talle pähe tuleb. Vabaduse eeldus on kord ning kord on kokkuleppeline ühiste reeglite ja normide kogum. Väga heas meeskonnas hoitakse need kokkulepped sellised, et nad ei muutu kellegi jaoks ahistavaks. Väravavaht kaitseb reeglina väravat, aga kui ta ei ole kitsalt sellesse raami surutud ehk on loominguliselt vaba, siis võib ta ka väravaid lüüa. Ja seda ta ka teeb.

Värava autorina läheb kirja üks inimene, aga isegi turakas teab, et jalgpall on meeskonnamäng. Kaasaegses jalgpallis on kellegi löögipositsioonile mängimine omaette teadus. Mõni meeskond ei jõuagi selleni – veeretab palli niisama ja taob pimesi vastase värava suunas. Reeglina saadab sellist mannetut mängu treeneri meeleheitlik kisa. Selle kisakõri jaoks on meeskond lihtsalt masin, mille tõrkuvad osad võib välja vahetada ja seda ta ka alatihti teeb. Muidugi ei saa säärases olukorras tekkida ei mõistmist, sallivust ega usaldust. Paraku peab tõdema, et mõistmine, sallivus ja usaldus on püsiva edukogemuse vääramatuks eelduseks. Miks see püsiv edukogemus nii tähtis on?

Koostöö mitmete maailma sporditippudega on aidanud mul mõista, et kui ei teki jätkuvaid edukogemusi, siis ei teki ka eneseusku, Kui ei teki eneseusku, siis ei ole võimalik jätkuvalt ennast ületada. Võib küll korra või paar üllatada, aga jätkusuutlik tipus püsimine on enam kui ebatõenäoline. Samas teevad eneseusklikud inimesed imesid. Täiesti erakordseid tulemusi saavutatakse siis, kui grupp eneseusklikke inimesi moodustavad meeskonna ning liidavad oma energia sünergiaks. Samas on ilmne, et sünergiagi saab tekkida ainult nende inimeste vahel, kes mõistavad, sallivad ja usaldavad teineteist.

Ma usun, et viimases kolmes lõigus kirjeldatu on lihtne spordi kontekstist ärisse üle kanda. Seejuures on nüüd õige hetk rääkida veel ühest olulisest aspektist, mis on otseselt seotud usaldusega ning millest on paljudele juhtidele komistuskivi saanud. Ma pean silmas vastutust. Juht, kes peab oma ettevõtet elutuks masinaks, ehitab kõik üles kontrollile. Kuna ta kedagi ei usalda, siis loomulikult otsustab ta enamuse asju ise. Seejuures tuleb talle üllatusena triviaalne juhtimistõde, mis ütleb, et otsustaja vastutab. Paraku on sellise juhi alluvuses praktiliselt võimatu iseseisvaks saada, kuna ta lihtsalt ei anna teistele otsustamiseks võimalust.

Iseseisvaks kujunemise ehk jätkusuutlikkuse eelduseks on otsustamise võimalus ja selle eelduseks on valikusituatsioon. Kui valikuvõimalus puudub, siis on nagu sitsiilia maffia ettepanek, millest loobuda ei saa. Valikusituatsioonil on kolm peamist tunnust:
1. Vähemalt ühe alternatiivi olemasolu;
2. Alternatiivide lisamise võimalus;
3. Võimalus otsustada oma parima äratundmise järgi.
Kui mõni neist kolmest tunnusest puudub, on inimene sundsituatsioonis ning seeläbi subjekti staatusest objektiks taandatud. Valiku puudumisel on inimene üksiti ka absurdi situatsioonis ja kui ta ei hakka võitlema või ei lahku, siis ta muutub juhi eesmärgi saavutamise vahendiks ning mandub.

Segaduse vältimiseks on arengut mõtet käsitleda pigem personaalsena. Ettevõte ei arene vaid kasvab, laieneb, muutub kasumlikumaks ja seda kõike läbi (juhi ja teiste) meeskonnaliikmete personaalse arengu. Võimalik on ka vastupidine suund. Ettevõte vindub, kängub, läheb pankroti või jookseb laiali ja seda eelkõige seoses meeskonnaliikmete personaalse arenguvõimaluse puudumisega. Lihtsustades võib öelda, et arenguvõimalused kasvavad edukogemusega väetatud väljal. Kui nüüd lisada, et edu on eesmärgi saavutamine kooskõlas saavutaja väärtushinnangutega, siis langeb põhirõhk sellele, mida inimene või terve meeskond väärtustab ehk kasulikuks peab. See, mida kasulikuks peetakse, näitab inimese, perekonna, kogukonna, ettevõtte ja ka terve ühiskonna tegelikku arengutaset.

Juhul kui peamine väärtus on raha ja eesmärgiks seatakse pelgalt majanduslik kasum, siis on vaja ka teada, et majanduslik edu kui omaette eesmärk võib olla saavutatud eeskätt looduse, kultuuri, inimeste tervise ja heaolu arvelt ning on seetõttu ohtlik. Ei pea olema kõrgelt haritud filosoof, mõistmaks, et majandus omandab tähenduse sotsiaalsel foonil.

Võib-olla tundub kellelegi, et ma kirjutan siin triviaalsetest asjadest. Mul oleks ääretult hea meel, kui see nii oleks. Paraku ei anna täna veel miski selleks optimismiks põhjust. Meil on isegi valitsuse tasandil inimesi, kes süsteemsusest eriti midagi ei arva. Kuni nad ei tunnista, et efektiivsus on süsteemsuse funktsioon, peame olema valmis halbadeks üllatusteks.

Kui me peaksime tahtma seda olukorda muuta, siis suure tõenäosusega on lahendus peidus ühiskonna selgroos ehk haridussüsteemis. Tänane haridussüsteem „toodab” hoogsalt teadmiste ja analüütilise mõtlemise testivõitjaid, kes ei oska oma teadmisi loominguliselt rakendada ja on üdini õnnetud. Seda „tootmist” juhendavad maailma ühed rahulolematumad õpetajad. Paraku toovad ametnikud ja poliitikud rahvusvahelistest uuringutest (PISA 2006 ja TIMSS 2003) esile vaid medalisära ja selle medali tegelik hind jääb rahvale lahti rääkimata. Ometi on negatiivnegi pool samade uuringute tulemustes mustvalgel kirjas.

Niisiis – meedia hüüab häda ja viletsust majanduses. Alles hüüti tohutut kasvu ja edu! Kui see pettekujutelm oli võimalik meie majanduses, äkki juhtub varsti sama ka hariduses? Praegu on seal ju kõik väidetavalt väga hästi – testivõidud muudkui tulevad! Või on äkki võimalik, et needsamad vastutustundetud juhid on selle kapitaalremonti ootava „haridussüsteemi” tagajärg. Kuidas muidu oleks võimalik, et nad kulutavad järjekordseid miljoneid, lastes üle värvida veneaegset ja jätkuvalt isiksuse arengut pärssivat riiklikku õppekava. Seejuures on uskumatu, aga tõsi, et rahva ja riigi haridusootust selgitavad teaduslikud uuringud ja neile tuginev haridusstrateegia puuduvad endiselt!!

Tuues lõpetuseks veel ühe jalgpalli analoogi, kutsun ärimehi, kui meie meeskonna sponsoreid üles klubi juhtkonnalt aru pärima, miks osa meeskonnast aru ei saa, et omaväravate tagumisega Euroopa meistriliigasse ei jõua?

There are 2 comments

  1. Liialt üheülbaline ja süsteemitu haridus on meil, seega ka majandus ei saa sellest parem olla.

    detsember 16, 2010, 4:28 p.l.
    1. Jah, paraku tuleb Sinuga nõustuda. Haridussüsteem on ühiskonna selgroog ja kui üks tugi on kiivas, siis tema sirgeks ajamine on väga keeruline ja tihtilugu isegi võimatu. Hea võrdlus on puu – kui algses ei hoolitse tema sirgeks ja tugevaks kasvamise eest, siis hiljem tema sirgeks tagasi painutamine on üsna ebaloomulik tegevus.

      Riigi majandus ei saa tõesti olla paremal järjel kui haridussüsteem seda lubab. Kui haridussüsteemis hinnatakse juba aastakümneid AINULT individuaalset pingutust, siis ei ole mitte mingisugust alust oodata, et selle süsteemi kasvandikud hakkavad edasises elus usinasti koostööd tegema. Oluline on mõista, et haridus ei ole võidujooks vaid rännak, ühine rännak ja sel teekonnal üksteisele toeks olemine. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea! Riigi majandus omandab üldse mingi tähenduse AINULT sotsiaalse kontekstis. Eesti majanduselu vaadates on ilmne, et see õppetund jäi Jukul õppimata …

      jaanuar 19, 2011, 10:32 e.l.

Leave Comment Cancel Reply