Edit
Tõnis Mägi Liivakella Seminaris „Teekond mõistusest südamesse“ Tõnis Mägi

Ma ei ole lunastaja, ma ei ole pühak.

Ma ei ole vastuste andja, kindlasti mitte.

Ma ei ütle teile, mis on õige või vale,

Sest ma olen lihtsalt üks laulude laulja.

 

Need on Tõnise lauluread, millega ta juhatas sisse oma esinemise Liivakella Seminaris. See ei olnud kontsert vaid õhtune arutelu sellest, kuidas Tõnis jõudis oma elus äratundmisele, et tema tunded on usaldusväärsemad kui mõtted?  Alljärgnev on kokkuvõte sellest, mis Tõnise räägitust minu hinges vastu helises.

 

Tõnis usub, et elus ei ole asjatuid ja juhuslikke asju. See uskumus tugineb senisel elukogemusel ning ümbritseva maailma igapäevasel tunnetamisel ja tajumisel. Tõnis usub, et oleme inimesena osa suurest ja mõtestatud tervikust. Tihtipeale me lihtsalt ei hooma olulisi seoseid ja terviklikkust, sest oleme oma tähelepanu suunanud sisemise majaka valguse (intuitsioon, kõhutunne, sisehääl …) asemel hoopis välisele särale.

 

Piibel ütleb, et algul oli sõna. Sõna kandja on heli. Teadlased on tõestanud, et kui anda helile hästi suur kiirus, siis see heli materialiseerub ja muutub valguseks. Saagu valgus, ütles Jumal. Seega võib oletada, et Universumi algimpulss oli heli. Kui nii, siis on ilmselt see algheli olemas igas Universumi algosakeses ja seeläbi ka igas inimeses. Nii nagu iga meie rakk kannab kogu informatsiooni meie keha kui terviku kohta. Kaasaegne teadus kirjeldab inimest kui universumit, mis on fraktaalne ehk enesesarnane – iga osa on sarnane suure tervikuga, mis omakorda on järgmise, veelgi suurema terviku fraktaale osa …  Ja säärane enesesarnasus kulgeb mõlemas suunas – nii mikro- kui ka makrokosmose lõpmatusse.

                                                            

 

Igaühel meist on oma laul (heli) ja see on lahutamatu osa universaalsest ühislaulust (-helist). Kuna meie kultuuriruumis on meid õpetatud tõde otsima väljastpoolt iseennast, siis oleme piltlikult öeldes endast välja läinud ja ukse lahti jätnud. Sellest avatud uksest on sisse tunginud lärmakas väliste helide maailm. Ja selles kõrges mürafoonis on väga raske üles leida oma algset heli – mille teine nimi võiks olla Mina ehk jumalik alge.

 

Eks te seda tea, et te Jumala tempel olete, on piiblis kirjas. Kui pühendume ja keskendume oma sisemaailma (-kosmose, -universumi) tunnetamisele ja korrastamisele (mõtisklusele, meditatsioonile), siis  on meie elu looduse  ehk kõige looduga harmoonias. Kuna elu alus on liikumine ehk pidev muutus, siis on sise- ja välismaailma kooskõla hoidmiseks vaja järjepidevalt kuulata ja kuulda oma sisemist häält. Otsustava tähtsusega hetkel on vaja sulgeda oma templi uks välisele mürale. See teeb võimalikuks paremini kuulda oma sisemist häält, oma Mina ja juhinduda sellest kui majakast.

 

1944 hüppas Tõnise ema Saaremaa rannal viimasel hetkel välja paadist, mis Rootsi suundus. See intuitiivne otsus oli kõike muud kui ratsionaalne. Mismoodi muudavad meie intuitiivsed otsused maailma? Kuulan seda Tõnise küsimust ja mõtlen, et milline oleks eesti muusika ja meie rahvuslik identiteet ilma Tõnise ja tema loominguta? Samas tuleb kõike vaadelda siiski tervikus. Lihtsa saarenaise toonane otsus tegi küll võimalikuks Tõnise ilmaletuleku konkreetsete mõjudega ühiskonnas, aga meie muusika ja identiteet oleksid võinud vabalt ilma Tõnise olulise mõjuta jääda, kui poleks tema enda intuitiivseid, kõhutundel tehtud  otsuseid.

 

Tunded on universaalne keel ja kui selle keeleoskuse eest hoolt kanda, siis hakkab iga väiksemgi tundevirvendus mängima olulist rolli. Vanarahva tarkus ütleb, et enne haigust ja füüsilist valu tuleb hingevalu, mis ütleb, et peaksime olema tähelepanelikumad enda ja ümbritseva suhtes. Kui seda häält ei kuula, oleme enese kahjustamise teel. Kui seda häält kuulata ja kuulda, siis saab vältida suuremaid kannatusi. Hingevalu siiski vältida ei saa ja ilmselt ei peakski, sest kuidas muidu tunnetada maailma ja ennast selle osana. Rõõmu kõrval on hingevalu asendamatu osa elust kui tervikust.

 

Mõlema poole, nii rõõmu kui ka valu tunnetamine oma hinges annab meile võimaluse olla teadlik Looja. Iga mõte, tunne, sõna ja tegu on selle Looja tööriistaks. Kui tunnetus on korras ehk „torud puhtad“, siis tulevad nii muusika kui sõnad Tõnise juurde ühes tervikus. Uus muusikapala heliseb ühel hetkel hinges ja ta on valmis – terviklik.

 

Tõnisel on üks mälupilt lapsepõlvest, mille taasnägemine annab talle teada, et intuitsioon toimib ja loominguks vajalik hingeseisund on olemas. See on mälestus Meriväljalt. Vanatädi veab väikest Tõnist kelguga mõõda lund, jalased krudisevad, telegraafitraadid undavad ja mere kohal on suur oranž päike. Meeltesse tõusevad kõik lõhnad, helid ja värvid. See päike hakkab enamasti kumama siis kui Tõnis klaveri taha istub ja improviseerima hakkab. Selle päikese nägemine on eelduseks, et mingi loomingulise asjaga üldse sügavuti edasi minna. Muidu tekib voolamise asemel jõuga minek ja see on paraku vägivald …

 

Kas on elus olnud ka perioode, kus oranž päike on kadunud? Jah, ja see on õudne tunne. Pind kaob jalge alt ning sisuline tegevus ja loomine asendub joomisega. 10 aastat oli Tõnis Nõukogude Liidu muusikaelu tipus. Kolm või neli kontserti päevas, luksuslikud hotellid ja must Volga pidevalt ukse ees … See oli mingi hetkeni äge, aga siis tuli nägemus: sõidan rongis ja näen aknast puid ja põõsaid, mingi küla ja selle silt – Uhabatina. Natukese aja pärast tuleb jälle seesama silt … ja siis jälle. Ajusse jõuab teadmine, et sõidan mõõda ringi. Sisehääl ütleb, hüppa välja! Mõistuse hääl ütleb, et ära ole loll – elu saab otsa! Tundub olevat arukas mitte hüpata. Mõistuse hääl ju kutsub ikkagi ellu jääma? Ja istudki edasi rongis. Sama sõit jätkub: Uhabatina, Uhabatina, Uhabatina … neli kontserti ja kaks pudelit viina päevas …

 

Ühel hetkel sai mõõt täis ja Tõnis otsustas hüpata, hoolimata surmaohust. Kui hetk peale otsustavat hüpet kaks jalga jälle kindlalt maas olid, siis nägi Tõnis, et rongi polegi. Oli tupikteele aetud vagun ja hulk tegelasi, kes puude, põõsaste, siltide ja papist majapildiga ümber vaguni jooksid ja seda loksutasid …

 

Tõnise soovitus – kohe, kui oled oma sisemise tõehääle ära tundud, tegutse! Momentaalselt! Impulsiivselt! Hea on teada, et analüütilise psühholoogia rajaja  Carl Gustav Jung soovitab sama. Õhku jääb küsimus, et mida selle teadmise juures peale hakata tuntud saksa vanasõnaga, mis ütleb, et 9 korda mõõda ja 1 kord lõika? J

 

Oranži päikese loojumine oli seotud vales kohas olemise ja vale asja tegemisega.  Jumal on loonud meid oma loomuse järele – loojaks. Tegelikult raiskasin ma ennast raha tagaajamisele ja loomise protsess katkes, oranž päike läks looja, meenutab Tõnis ajas tagasi vaadates. Ei tohi ennast lasta kinni püüda valedel, mis ilmselt meie kõigi sees aega ajalt pead tõstavad. Ikka ju tahaks riski maandada ja olla kahes kohas korraga – uus hirmutab ja vanast kinnihoidmine tundub kuidagi turvalisem? Paraku on see illusioon, sest elu olemus on muutus ja kui sellega kaasa ei lähe, siis vastupunnimisest tekib üha suurenev valu, enese kahjustamine ja kannatused.

 

Paradoksaalne ongi see, et valul on ka positiivne pool. Kui muusikas puudub hingevalu, siis ta on elutu ega kõneta. Kui elust valu üldse ära võtta, siis ei ole elu enam terviklik. Terviku sees on nn hea ja halb koos, muidu poleks ta tervik! Selleks, et mõista, kui hea on elada ilma valuta, pead sa olema valu tunda saanud. Iseasi on kannatustega: valu on aisting ja kannatamine on valik. Inimene võib tunda valu, aga valida mitte kannatada. Selleks viib ta oma tähelepanu valult eemale …  Hingevalu tunnetamine ja seejärel oma tähelepanu suunamine ainesele, mille kaudu enda aisting teistele nähtavaks, kuuldavaks ja muul moel tajutavaks vormida – see ilmselt ongi loomingulise inimese võimalus olla Looja.

 

Kuidas õpetada oma lapsi nii, et nende teekond ei viiks läbi sügavate kuristike ja väga valusate kukkumiste? Kas üldse on võimalik neid ohtudest eemal hoida, küsib Tõnis. Ja kas seda on üldse vaja teha? Tõnis usub, et lapsed peaksid parimal moel oma hariduse saama kodus. Sest koolis on suur oht, et  see õrn heli, mida laps endas kannab, hääbub massi mürasse. Eriti algklassides, kus see oma heli vajab väga hella suunavat kätt.  Ei ole ju mõeldav, et üks õpetaja saab üheaegselt hakkama mitmekümnele lapsele isikliku arengukeskkonna loomisega? Aga kui sisemine, oma heli hääbub, on noor inimene kerge saak kõigile kiusatustele ning on suur oht, et ta ei saa hakkama lihtsamategi elulöökidega, rääkimata kuristikest.

 

Seepärast peaksid lapsed oma peamise hariduse ehk valmisoleku Eluks saama kodus. Nii nagu seda on juba aastasadu koduõpetajate abil tehtud. Muuhulgas mängib selles kodus kindlasti klassikaline muusika, mis mõjutab nende laste kasvamise protsessi nö raku tasandil. Kodune õpetaja peaks suutma oma hinge panna õppeprotsessi, nagu hea dirigent orkestrit juhtides seda teeb.  Ta peaks suutma luua eakohaseid innustavaid ja julgustavaid visioone, mis kujundavad lapses kustumatu huvi õppimise vastu. Kindlasti on selle haridusprotsessi oluline osa visualiseerimine ja teised oma taju avardamise ning sisemise kompassi suunamisega seotud eakohased harjutused. Kui Tõnis oli 16 ja suutis ühe näpuga klaveril koera polkat toksida, siis kujutas ta ennast ette valges pintsakus, valge klaveri taga ja rahvas suures saalis seisis püsti. 25 aastat hiljem sai see visioon Linnahallis teoks, kui Tõnis  1988 vaimustunud rahvahulgale „Looja hoia Maarjamaad“ esitas.

 

Oma 64nda sünnipäeva eel astus Tõnis esmakordselt elus üles jutuvestjana. Kui õhtu Liivkella Seminaris läbi sai, oli Eestimaal saalijagu rahvast,  kes teavad, et Tõnis ei pea sõnumi kuulajateni viimiseks laulma. Piisab sellest, kui anda võimalus rääkida.

 

Tõnise lugemissoovitus:

 

ANTHONY de MELLO S. J.            „Hommikumaised vaimulikud harjutused SADHANA“

JONATHAN GOLDMAN                „Tervendavad Helid“

C. G. JUNG                                        „Mälestused ,unenäod ,mõtted“

JIDDU KRISHNAMURTI                 „Silmitsi Maailma Kriisiga“

RAMATSARAKA                               „Müstiline Kristlus“