Edit
Kokkuvõte arutelust “Looduse suhe inimesega”

16.03 oli Liivakella Seminaril külas Fred Jüssi ja teemaks oli „Looduse suhe inimesega

Fred on vabakutselise kirjamehe ja fotograafina oma heli, pildi ja kirjasõnaga rohkem kui ühe põlvkonna jagu eestlasi loodust mõistma kutsunud. Eluaeg mööda metsi matkanud mees näeb, kuidas tuttavad paigad kaotavad tuttava ilme, metsad raiutakse maha, loomad kaovad ja looduslikud kooslused lõhutakse. Detailimälu tõttu on ta ilmselt üks väheseid, kes tajub kogu kaduvat, mida inimene oma saamahimu ja hoolimatusega põhjustab.

Kui Jaan Tätte kord Fredilt küsis, et kas meil on inimkonnana veel lootust, siis ütles Fred, et on küll. See lootus on iga inimese sees ja seda pole võimalik leida väljastpoolt. Palusin Fredi meile rääkima sellest, kuidas seda lootust enda sees üles leida? Kuidas looduse kui terviku olemust paremini mõista? Kuidas toimida nii, et lapselaste ees piinlik poleks?

Arutelus käsitletud olulised mõisted

Loodus on elukeskkond, mis seni valdavalt kujunenud sõltumata inimtegevusest, aga millele inimene oma kiirelt areneva intellekti ja arengust mahajäänud vastutustundega üha rohkem mõju avaldab.
Normaalne (ladina keeles normalis tavaline) normile ehk väljakujunenud, kehtestatud reeglile vastav.
Loomulik on loodusele omane, looduse seadustele vastav.
Raba ehk kõrgsoo on soo arengujärk, mis varub vett ja kasvab turbasamblike kõdunemisel aastas umbes millimeetri jagu kõrgemaks. Eestis on keskmine turbakiht 4 meetrit ja kõige kõrgem Kagu-Eesti (kohati 12 meetrit).

Me alustasime oma mõtte- ja tunderännakut küsimusega, et miks tahab inimene tihtipeale olla keegi teine? Miks noored ei leia oma asja, mida ajada? Miks nad püüdlevad ära, kaugele? Miks nad soovivad olla keegi teine, kusagil eemal? Miks meie noored leiavad ennast nii tihti ummikteelt?

Kui noor inimene ärkab hommikul ega tea, mis suunas minna ja milliseid samme astuda, siis on see üsna erinev vana loodusmehe ärkamisest, kel samuti puudub eesmärk, aga tal on kindel suund ehk ta teab täpselt mis suunas edasi liikuda. Fred rääkis noorest mehest, kellel soovitas hiljuti otsida oma raja otsa ja astuda selle raja peal mõnda aega. Kui ei sobi, siis vahetada. Kui sobib, on vaja sel kindlameelselt kõndida. „Kõnni seda rada 5 aastat ja siis helista mulle uuesti”, soovitas Fred noormehele.

Looduses on omad kindlad rütmid ning iga areng ja kujunemine võtavad oma aja. Tippmuusikute ja -sportlastega läbiviidud uuringud näitavad, et tippu viib teekond, mille üldistatud mõõt on 10 000 tundi. Algul teed seda, mida oskad ja 6-10 aasta pärast seda, mida tahad. Öeldakse, et inimene jõuab oma elus teha nelja asja. Kui tal on julgust alustada 20selt ja oidu lõpetada 60selt, siis iga asja jaoks jääb 10 aastat Samas on inimeste kasvamise kiirus ja püüdlus täiuslikkuse poole erinevad. Edvard Munch töötas oma maaliga „Noor naine rannal” 25 aastat, enne kui saavutas soovitud tulemuse – täiusliku pildi, kus ei olnud enam midagi üleliigset.

Meie kultuuriloos on täna väärtuseks kujunenud kiirus ja väline sära. Normaalne on võidelda oma koha eest päikese all. Paraku ei pruugi normaalne ja loomulik juba ammu enam kattuda. Normaalne tuleneb sõnast norm (inimestevaheline kokkulepe), aga loomulik tuleneb looduse seadustest. Fredi näide: kui külmal talveõhtul on Kopli trammi akendel jäälilled, siis see on loomulik. Selle trammi põrand on kaetud sihvkakoortega ja see on normaalne. Aga mitte loomulik. Usaldustelefonile helistajale on vaja selgitada, et nendes tingimustes, milles täna elatakse ja kus ollakse välja kujunenud, on probleemide ilmnemine ning helistaja käitumine normaalne. Samas, mida normaalsem on inimene, seda ebanormaalsemalt ta reageerib tõsiasjale, et on sattunud ebanormaalsesse olukorda.

Erinevatel põhjustel (pere, kodu ja kultuuri tähenduste radikaalne muutus) on toimunud väga sügavad muutused Eesti mentaalses atmosfääris. Suur hulk inimesi on kui rabataimed. Raba on atmosfäärsel toidul. Valdav enamus juuri ei ulatu läbi paksu turbakihi mineraalse aluspõhjani. See mineraalne aluspõhi on nagu püsiväärtused ehk OMA. Goethe on öelnud, et vaja on arendada oma omadusi, mitte iseärasusi, et jõuda selgusele, mis on sulle omane ja OMA. Siis hoida ja arendada seda. Ja kui see OMA on olemas, saad rahulikult tutvuda ka võõraga.

Fred on oma senises elu jooksul näinud Eestis lehvimas seitset erinevat lippu. Selle kõrval tunneb ta, et püsiväärtuseks on näiteks rabakurg, kes ei muutu sõltuvalt lipuvärvist. Ka vihmauss oli sadu põlvkondi sama ja on ilmselt ka järgmised aastatuhanded sama. See, mis metsas toimub ja seal püsib, see on oluline. Nelja aastaaja lõhnad, valgus ja vaheldumine on püsiväärtus.

Inimene peaks jääma selle juurde, millega koostoimes ta kujunenud on. Need on meie juured, mille kaudu oleme ühenduses oma püsiväärtustega. Meie Hinge ülesanne on olla nii täielik, nii iseseisev ja suur kui võimalik. Selle tarvis on meie hing piirideta avatud väliskeskkonnale. Selliselt toimib kogu hingestatud Loodus. Erinevalt muust loodust, on Inimesele antud veel ka Vaim ehk intellekt, et ennast kõrvalt jälgida, hinnata ja valikuvabadusest lähtuvaid otsuseid teha.

Paraku ei ole aga inimese aju arukuse allikas vaid pigem koopiamasin, mis paljundab seda, mida sisse antakse … Rabataimeinimene saab toitu atmosfäärist ehk näiteks reklaamist. Kas oled mõelnud selle peale, et ühiskonna arengutaset näitab, mida kasulikuks peetakse? Kas oled vaadanud, mida meil reklaamitakse? Kas oled mõelnud, et ostukeskusest on kujundatud aseaine kultuurikeskusele? Kas oled märganud, et ostmine, müümine ja teistest parem olemine on märkamatult kujundanud meie rabataimekultuuri? Kuidas see mõjutab Sinu elu ja otsuseid?

Kas märkad, mis on juhtunud meie kõnekeelega? Reeglina nagu iseenesest jutuajamise lõppu haakuv „okei – tšau – pakaa” ei ole kindlasti see, mida eesti keel ja meel vajaksid. Vöörsõnad on omal kohal, kui need väljendavad midagi täpsemalt, kui emakeelsed. Emakeelne haridus määrab meie mõtlemise viisi. Eesti venelased peaksid saama oma hariduse emakeeles, et nad saaksid jääda väärikalt venelasteks. Emakeelne haridus aitab OMAl välja kujuneda ja kuulub OMA juurde.

Mis teeb minust minu, eestlasest eestlase, venelasest venelase, Eestist Eesti? Mis aitaks meil ja teistel rahvastel siin Läänemere ääres püsima jääda? Sellele vastamine võtab aega, otsinguid ja mõtisklusi. Otsides vastust küsimusele, kuidas muutuda ise paremaks ja seeläbi muuta maailma, on ainus võimalus pöörata pilk sissepoole. Vastused on iseenda sees. Einar Laigna on öelnud, et otsides vastuseid olulistele küsimustele, on vaja pilk pöörata maa ja rahva ajalukku – seal on kõik vastused olemas. Rahva aja lugu on paralleel inimese sisemaailma kujunemisega. Oma hingeruumi kaitsmine võõra vallutaja eest peaks saama selgeks ja omaseks juba lasteaias.

Koonduslaagri õudused üle elanud Viktor Frankl on öelnud, et inimeselt võib kõik ära võtta, ainult mitte vabadust valida mistahes olukorras nii- või teistsugune hoiak …  Vaadates täna meie ühiskonnas toimuvat, leiab kindlasti põhjuse meelt heita, muutuda kurjaks ja pessimistlikuks, süüdistada, sildistada ja seletada. Iseküsimus on, kas see annab soovitud tulemuse? Kas see muudab meid ennast ja ümbritsevat paremaks? Kui probleem ehk soovitu ja tegelikkuse erinevus asub inimese sees, siis kuidas välise sarjamine saab olukorda paremaks muuta? Kuidas vabaneda ego soovist olla parem ja õigem, kui teised?

Nobeli kirjanduspreemia laureaat Saul Bellow kirjutab oma üllitises “Mr. Sammleri planeet” (Loomingu Raamatukogu 1973, nr 8/11), et inimene peab hull olema, kui ta tingimata tahab õige olla. Õige olemine sõltub suurel määral seletamisest. Mõistusega inimesest on saanud seletav olend. Isad seletavad lastele, naised meestele, lektorid kuulajatele, asjatundjad võhikutele, kolleegid kolleegidele, arstid haigetele, inimene oma hingele … Ikka mis on selle tuum ja tolle juur, toimuva põhjus – millest, kuidas ja mispärast. Enamasti küll ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hing tahab, mis tema tahab. Hingel on oma loomupärane teadvus. Tema vaene lind istub õnnetult seletuste kuhja otsas ega tea, kuhupoole lennata.

Igale mõistel on iga inimese jaoks oma sisu. See sisu on seotud seisundiga, mida paraku ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Kui me ei püüa seletamatut seletada vaid leiame väärika alandlikkuse ja lakkame võitlemast Kõiksusega, siis leiame ilmselt ka hingerahu. Alandlikkus ei tule mõistuse tarkusest, vaid hingetarkusest. Hingetarkus aitab meile usaldada Loodust ehk Kõiksust ja see usaldus valgustab meie teed ka kõige pimedamal ajal. Hoidkem oma aken puhas, et valgus saaks läbi paista!

Fred Jüssi lugemissoovitusi

Carl Gustav Jung “Mina ja alateadvus.” (tõlkinud Merike Steinert): Ilo 2005
Timo Juhani Vihavainen „Äratuskell õhtumaadele” (tõlkinud Ene Kaaber): K&K 2009
Alexis Carrel „Tundmatu inimene” (tõlkinud Leo Anvelt): Kuldsulg 1995
Maurice Maeterlinck „Tarkuse saatus” (tõlkinud Aleksander Aspel): Kupar 1993
Viktor Emil Frankl „ … ja siiski tahta elada”: Johannes Esto Ühing 2002