Ma olen õpetaja. Meesõpetaja ehk Eesti oludes harv nähtus. Mulle meeldib olla eriline ja oma unistustes olen ma unistuste õpetaja. Kõlab uhkelt, aga ma usun teadvat selle väärtust, mida teen ja kuhu pürgin. Olen alati uskunud, et tean vastust küsimusele, milline on hea õpetaja. Paraku on aeg üha uuesti arutust andnud.

Esimeses klassis oli hea õpetaja see, kes naeratas ja vastama kutsus. Meid oli klassis 45 ja oma järge oodates kirglik huvi jahtus. Varsti oli hea õpetaja hoopis see, kes vastamakutsumisega ei ehmatanud. Või see, kes raskeid küsimusi ei esitanud. Siis tuli aeg, kus väärtustasin õpetajat, kes ei jooksnud kohe emale või direktorile kituma. Mõnda aega tundusid kõik õpetajad nõmedad. Seejärel tuli aeg, kus tundsin hea õpetaja ära selle järgi, et ta nägi ja kiitis mind ning tunnustas minu pingutusi. Siis hakkasin kõrgelt hindama õpetaja oskust oma aine huvitavaks ja lihtsasti mõistetavaks muuta.

Ja siis tuli aeg, kus hakkasin õpetajas inimest otsima. Mäletan, kui raske oli leida õpetajaid, kelle sõnad ja teod kattuksid. Üks selline oma sõna peremees oli napi jutuga ja väga nõudlik. Üllatuseks leidsin selle karmi vormi seest suure ja sooja südame. Kui olin mässumeelsusena minetanud edasise võimaluse sportlasena välismaal võistelda ehk siis katkestanud oma sportlasekarjääri enne selle algust, julges see õpetaja vastanduda üldise arvamusega. Tänu talle jätkasin valitud teel ja mõistsin, et enamasti on protsess palju tähtsam kui eesmärk. Meeleheitlik võidu nimel punnimine taandus tasapisi ja asemele tuli rõõm igast väiksest edusammust.

Edev soov esineda ja eriline olla ei kadunud. Tulemuseks oli töö teatris ja suur tahtmine õppida oma ala suurtelt meistritelt. Paraku selgus, et mõnigi tunnustatud meister võib olla õpetajana küündimatu. Sain aru, et parim õpetaja ei ole mitte see, kellel on kõige rohkem õpilasi vaid pigem see, kelle õpilastest kujuneb meistri innustaval ja julgustaval eeskujul uus põlvkond õpihimulisi õpetajaid.

Siis algas Eestimaal suurte muutuste aeg ja õpetajat oli väga raske leida, sest see, mis toimus, oli kõigile uus ja tundmata. Sukeldusin ärisse ning kuulsin oma piiritaguselt õpetajalt, et ainuke asi, mis jääb muutumatuks, on see, et kõik muutub. Tundus uskumatu ja ebaturvaline, seepärast püüdsin siiski kõike kontrollida.

Tahe kontrollida olukordi, asju ja inimesi viis mind võimu maailma. Vägivald sai omaseks, piir sai ületatud ja aatemehest sai kurjategija. Selle ajajärgu parim õpetaja oli vanglakaaslane, kes veenis mind, et kunagi ei ole liiga hilja tõele näkku vaadata ja uutele väärtustele tuginev valik teha. Mõistsin, miks ja kuidas sai Saulusest Paulus. Õppisin halvas head nägema ja seeläbi halvale tänulik olema.

Sain aru, et Elu on Tervik ja terviku sees on hea ja halb koos. Ka halb õpetaja on hea õpetaja! See teadmine vabastas mind eksimise hirmust. See omakorda andis julguse üles korjata vahepeal kokku kukkunud suured unistused. Kogesin nii loomise joovastust kui ka ärevust selle tohutu sisemise jõu ees, mis igaühes meist peitub. Minu õpetaja ütles toona: “Sa kas usud, et suudad või ei usu – mõlemal juhul on sul õigus!” Valisin uskuda ja sündima hakkasid uskumatud asjad.

Alates sellest ajast tänaseni on minu headeks õpetajateks olnud suur hulk inimesi nii siin kui sealpool (riigi)piiri. Nende juhatusel jõudsin arusaamiseni, et aitamine tähendab abi iseseisvaks muutumisel. Olen mõistnud, et hea õpetaja ei ütle õpilasele ette midagi, mida see võib ise avastada, sest muidu jääb endast sõltuv edu kogemata. Kui edukogemus puudub, siis ei saa tekkida eneseusku. Eneseusu puudumine muudab aga inimese teiste mängukanniks. Nende teadmiste ellurakendamine aitas mul saada ja jääda oma elu peremeheks.

Täna tean, et õnnelikud on need inimesed, kelle õpitud oskused lähevad kokku nende isikuomadustega. Ja et hea õpetaja on see, kes aitab õpilasel avastada isikupära ja luua sellest lähtuva isikliku arengukeskkonna, mis sulandub Eluga. Hea õpetaja julgustab õpilast enda seest vastuseid otsima ning innustab teda mõtte, sõna ja teo ühtsust saavutama. Seejuures ei anna hea õpetaja vastuseid vaid esitab hoopis küsimusi, millele vastust otsides leiab õpilane Oma Tee Oma Tõeni.

Doris Karevale