Edit
Liivakella Seminari arutelu “Valusa teema käsitlemine” teesid

Alljärgnev on mõtteahel sellest, kuidas luua väga valusa teema arutlemise jaoks soodne õhkkond. Olen tajunud aegajalt mõnes seltskonnas, et minu jõuline ja „veenev“ teema käsitlemise meetod, aga teinekord ka isikupärane soov kõik kohe kiiresti endaga sama meelt saada 🙂 , on inimesed aegajalt suure pinge alla pannud ja sisulisest arutelust ei saa enam asja. Kuidas vältida säärase ummikseisu tekkimist?

Alljärgnevalt panin kirja vestluse vedaja või moderaatori ühe võimaliku käsitlusmudeli ja tegin seda sisuliselt otsese kõne vormis. Ülesehituse loogika kujunes kirjavahetuses Neale Donald Walsch’iga.

1. Ma olen nõus, et esmapilgul tundub säärane teema käsitlemine ennekuulmatu ja isegi lubamatu.
2. Selline väide võib paljusid inimesi valusalt puudutada ja lausa solvav tunduda.
3. Mille alusel üldse saab ja julgeb keegi väita, et …. ?
4. Kui ütleme, et see väide on ennekuulmatu, siis järelikult peab ka selle väite aluseks olema midagi ennekuulmatut?
5. Kas olete huvitatud ja valmis seda teemat siin ja praegu arutama?
6. Alustuseks teen ettepaneku kokku leppida, et me läheme selle väga tundliku teema sisse teadlikult, andes endale aru, et see teema ja mõned vaatenurgad võivad paljudele meist haiget teha.
7. Samas, kuigi teema on väga tuleohtlik, on sellest rääkimine ääretult vajalik, et piltlikult väljendudes – suuri tulekahjusid ära hoida.
8. Juhul kui suudame kasvõi hetkeks panna kõrvale oma senise uskumuse, eelarvamuse, veendumuse või teadmise, siis võime sellest käsitlusest õppida midagi, mis aitab meil paremini mõista elu kui tervikut.
9. Meid võiks julgustada see fakt, et paljud erakordsed teaduslikud avastused on tehtud siis, kui on julgetud kahtluse alla panna midagi, mis seni tundus olevat surmkindel ehk absoluutne tõde.
10. Kas oleme valmis täna, siin ja praegu panema mõneks ajaks kõrvale kõik selle, mida asja kohta seni teadnud oleme?

Kui olen saanud inimestelt loa seda tundlikku teemat käsitleda, siis edasi on oluline luua tervikpilt ning näidata selgelt, mis juhtub, kui terviku üksikosi kontekstist välja võtta ning seeläbi suurt segadust ja vastakaid tundeid külvata.

Mulle tundub, et seda mudelit on võimalik kasutada ka vastupidises olukorras ehk siis, kui keegi tuleb mingit demagoogia tunnustega juttu ajama (a la „kõik venelased on Eesti ühiskonnas represseeritud“). Igatahes on säärase õhkkonna loomise metoodika kaudu võimalik luua eeldused sisulise arutelu tekkimiseks. Mind on see mudel aidanud, ehk toob rõõmu teistelegi …