Teesid annavad ülevaate sellest, millised teemad ja küsimused tulevad konkreetses Seminari arutelus päevakorda. Seekord (15.10) arutleme, miks üldse on vaja Liivakella Seminari arutelusid ja sarnaseid elukestva õppe programme? Kuidas aitavad need minul ja Sinul inimesena areneda? Püüan selguse huvides sõnastada rea põhimõisteid ja lähtun seejuures Ülo Vooglaiu käsitlusest. Esmalt on oluline märkida, et elukestvas õppes vahetame pidevalt rolle, olles näiteks kellegi suhtes mingil hetkel õpetaja ja järgmisel juba õpilane. Kui me usume, et elukestev õpe on sellisel kujul meie arenguks vajalik, siis selle mõtestamiseks on võimalik kasutada alljärgnevat loogikat:

1. Põhiprotsess, millest juhindume, on õpilase ja õpetaja ühine areng – seega peaks õppes aega ja ruumi olema ainult sellele, mis soodustab mõlema arengut. Seejuures ei peeta abiks seda, mille tõttu võib kujuneda ja süveneda sõltuvus.
2. Põhitaotlus on õppija kujunemine iseseisvalt orienteeruvaks, mõtlevaks, tundvaks, otsustavaks, tegutsevaks isiksuseks ehk subjektiks, kes tahab ja suudab tegutseda aktiivse algena ning vastutada nii tegevuse kui ka tulemuste ja tagajärgede eest.
3. Põhitegur on igasuguses õppes õpetaja.
4. Põhieeldus on vabadus, pidades seejuures silmas, et vabaduse kasutamise põhieelduseks on kord. Kui korda ehk kokkuleppeid ei ole, siis on korralagedus ja õpe ei saa olla kvaliteetne.
5. Põhiprintsiip on süsteemsus. Mittesüsteemsetel käsitlustel ei tohiks kaasaegses õppes kohta olla.
6. Põhiorientatsioon on tulevik, mida saab aimata vaid oleviku ja mineviku tundmise korral.
7. Põhioht on läbi aegade pärispatuks peetav kõrkus. Õpetaja puhul tähendab see seda, et õigeid vastuseid on vaid üks – see, mida õpetaja teab. Ja õpilase puhul tähendab see vastureaktsioonina ükskõiksuse ja hoolimatuse väljakujunemist, mis viib elamisele tervise, looduse ja kultuuri arvelt.
8. Põhieesmärk on valmisolek, mis kujuneb õpetuse (teadmised ja oskused), kasvatuse (olemine ja käitumine), kultuuri (arusaamine ja mõistmine) ning aja (mineviku tundmine ja ettenägemise ning äratundmise võime) ühtsuses.
9. Põhimehhanism on loovus kui subjekti arengu peamine eeldus. Ilma loovuseta ei ole uue kvalitatiivse taseme saavutamine ehk areng võimalik.
10. Põhiprobleem on nn põlvkondade konflikt, mis ilmneb väärtuste ja normide ning tavade ja kommete vägivaldses ülekandumises ning on tingitud vanema põlvkonna uskumusest, et nemad teavad täpselt, mida ja kuidas noorem õppima ja oskama peaks. Seeläbi on väga suur oht, et õpetaja võtab õpilaselt (vanem lapselt, juht alluvalt jne) ära võimaluse kujuneda iseseisvaks.

Lähtudes nüüd eelnenud loogikast, võime öelda, et põhitingimus sisulise elukestva õppe väljakujunemisel on õppesüsteemi kaasajastamine. Eelkõige tähendab see sundusele ja karistusele tugineva haridusparadigma muutumist, millega kaasneb ka reproduktiivse õppe fetišeerimise lõpetamine.

Mida meie antud olukorras teha saame? Tegelikult väga palju, sest meist endist kõik sõltubki – kui tänane olukord ei sobi meie väärtuste ja tõekspidamistega, siis tuleb luua alternatiiv. Liivakella Seminar ongi üks selge alternatiiv tavapärasele reproduktiivsele auditoorsele õppele. Selle protsessi sees saab iga osaleja kogeda, mis tunne on vaadelda, jälgida, kuulata ja kuulda, analüüsida, mõista, aidata, sünteesida, kokkuvõtteid teha ja neid ette kanda. Lühikese ajaühiku jooksul luuakse võimas kontsentraat, mille kvaliteet sõltub otseselt õppija valmisolekust pingutada.