Geneetiliselt pärineb kogu inimkond küttidest ja korilastest. Süüvimata  sellesse kultuuriperioodi võib tekkida  eksiarvamus, et tegemist oli meeleheitliku võitlusega ellujäämise nimel. Antropoloogid on siiski kirjeldanud küttide ja korilaste kultuuri õitsengut kui inimkonna stabiilseimat ajajärku(1).

Põlluharimise traditsioon tekkis Lääne Aasia viljakatel aladel 10 000 aastat tagasi ja mujal maailmas tunduvalt hiljem(2). Kui pisut üldistades öelda, et inimkond alustas oma arenguprotsessi umbes miljon aastat tagasi, siis oleme enam kui 99% sellest teekonnast läbinud küttide ja korilastena(3).

Hoolimata sellest, et maailma eri paigus on küttide ja korilaste kogukonnad teineteisest väga erinevad, võib siiski väita, et mitmetes aspektides on kogukonnad hämmastavalt sarnased. Näiteks sotsiaalsete struktuuride, väärtuste ja lastekasvatamise põhimõtete osas(4). Nende sarnasuste tõttu viitavadki teadlased „küttide ja korilaste kultuurile“ ainsuses, mitte mitmuses. Sarnasuste esinemine annab ka kinnitust, et enne põlluharimise levimist oli just küttimine ja korilus enimesinev kogukondlik elustiil(5).

Enne põllumajanduse ja sealt kaudu seisuste, klasside ja kastide teket oli kõik hõimu ühisvara. Pea kõigi kütte ja korilasi uurinud teadlaste andmetel oli nende hõimude peamisteks sotsiaalseteks väärtusteks autonoomsus ehk isiklik vabadus, jagamine ja võrdsus(6). Iga hõimuliige, sealhulgas laps oli vaba oma valikuid tegema eeldusel, et need ei lähe vastuollu teiste inimeste vabadusega ega astu üle sotsiaalsetest keeldudest. Isiklike vabaduste hulka ei kuulunud õigus koguda eraomandit või panna teisi endale midagi võlgnema, sest see oleks olnud vastuolus jagamise väärtusega.

Majanduslikus mõttes oli jagamine hõimu eksistentsi otsatarve. Inimesed jagasid vabalt oma oskusi ja pingutusi toitu otsides, kiskjate vastu astudes ja laste eest hoolitsedes. Toitu ja materiaalseid hüvesid jagati nii oma hõimu sees kui ka teiste hõimudega ja see oli ka peamine põhjus, miks ellu jäädi. Küttide ja korilaste jaoks ei olnud jagamine ei üllameelsus ega teene osutamine, vaid kohustus. Reegli rikkumisele järgnes naeruvääristamine ja hukkamõist(7).

Erioskusi ja osavust väärtustati, aga üleoleku eksponeerimine mõisteti hukka. Võrdsus tähendas seda, et kõigi vajadused on võrdselt olulised ning domineerimise vältimiseks hoiduti materiaalsete hüvede kogumisest. Antropoloog Richard Lee on seda kõike kirjeldanud kui „hingestatud võrdsuspüüdlusena“(8).

Paljudes küttide ja korilaste hõimudes ei eksisteerinud juhti või oli tema ülesandeks suhelda teiste hõimudega. Kõik hõimu puudutavad küsimused arutati läbi grupis ja tegutsema asuti alles peale konsensusele (olukord, kus keegi pole vastu) jõudmist. Tunnistati, et mõned liikmed on targemad ja nende arvamus oli kaalukam, kuid kogu nende võim tulenes oskusest teisi veenda ja jõuda lahenduseni, mis kõigi hõimu liikmete soove arvesse võttis(9).

Kindlasti on meie geenides midagi sellest kultuuriperioodist säilinud ja see tuleb lihtsalt üles leida ja esile tuua …