Seekord räägime keskkonnast, mis on inimtegevuse tähtis eeldus, ühtlasi ka eesmärk ja tulemus, aga tihtipeale ka tagajärg. Keskkond on üks võimsamaid mõjutegureid meie arengus inimesena ja tema tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Seepärast on oluline eristada keskkonna liike, et paremini mõista seoseid ja sõltuvusi ning näha ja käsitleda Elu kui süsteemset tervikut.

Peale põhijaotuse keskendume psüühilise keskkonna ehk situatsioonide liigitamisele. Ühest küljest on situatsioon kultuuris ja ühiskonnas fikseeritud stereotüüp ehk väljakujunenud arusaam käitumisest. Teisalt aga aktuaalne tunne inimese hinges. Mõlemad on meie argipäeva lahutamatud osad. Käsitus tugineb Ülo Vooglaiu õpetusel, kes jagab keskkonna materiaalseks, mittemateriaalseks ja virtuaalseks.

1. Materiaalset keskkonda saab jaotada:
   1. Looduskeskkond (kogu elus ja eluta loodus);
   2. Tehiskeskkond (kõik inimese tahtelise/tahtmatu tegevuse tulemusel või tagajärjel valminud esemed, rajatised ja süsteemid);
   3. Füüsiline keskkond (mille moodustavad inimesed kui bioloogilised üksused).
2. Mittemateriaalne keskkond jaguneb:
   1. Vaimne ehk mentaalne keskkond (kõik üldinimliku, rahvusliku ja kohaliku kultuuri väärtused ja normid ning müüdid ja tabud);
   2. Psüühiline keskkond ehk situatsioon (olukord, milles inimene leiab end olevat igal teadveloleku hetkel);
   3. Sotsiaalne keskkond (ühiskond kui institutsionaalne süsteem ja kultuur kui holograafiline süsteem).
3. Virtuaalne keskkond, mille loovad erineva sisuga tekstid
   
   
4. Psüühilist keskkonda ehk situatsioone võib omakorda liigitada:
   1. Valikusituatsioon (osalemine otsustamisel ja vastutustunne);
   2. Sundsituatsioon (valikuvabadus puudub, teha tuleb seda, mis teised on otsustanud või siis seda, mis on muutunud paratamatuseks);
   3. Probleemsituatsioon (näha on mitmeid lahendusi, aga puudub kindel veendumus, et milline neist soovitud tulemuseni viib – vaja mõelda, küsida, lugeda, uurida, kuni tekib usk, et parim lahendus on leitud);
   4. Absurdisituatsioon (rahuldavat lahendust ei ole, igal juhul läheb halvasti – inimene muutub agressiivseks või apaatseks);
   5. Tõene situatsioon (kõik, mida teed, on kooskõlas sellega, mida ise ja teised mõtlevad ning räägivad – mõtted, sõnad ja teod on kooskõlas);
   6. Mängusituatsioon (inimesed käituvad mingite salajaste reeglite järgi, mida kokkuleppeliselt arvestatakse, aga ei avalikustata – tegevus ei toimu kooskõlas sellega, mida väidetakse);
   7. Stabiilne situatsioon (ei otsita kellelegi maksimaalselt head lahendust vaid konsensust – selgitatakse, põhjendatakse, kaalutakse poolt- ja vastuargumente, võimalusi ja ohte);
   8. Ekstreemne situatsioon (toimub midagi väga erilist, mis seab osalejad või ka üldsuse otsesesse või kaudsesse ohtu – vaja tegutseda kiiresti, täpselt, julgelt, ettevaatlikult ja resoluutselt).