Postimehes ilmus alljärgnev arvamuslugu. Kahjuks tasulisena, seepärast panen oma lehele tasuta 🙂

Kui anname hoolekogudele sisulise ja seadusliku võimu otsustada haridusasutuse käekäigu üle, siis loome uut tüüpi poliitikute kujunemiseks soodsa taimelava, kirjutab Eesti Lastevanemate liidu juhatuse liige Aivar Haller.

Karula vallavanem Rain Ruusat ütleb uudistesaatele, et Lüllemäel ei toimu midagi erilist – tavaline demokraatlik protsess Eesti Vabariigis. Kooli direktori kohusetäitja Rudo Lilleleht lisab, et noored, aktiivsed, mujalt sissetulnud ja natuke teise meelsuse kandjad loovad teistsugust kogukonda. Need teistsugused lapsevanemad omakorda räägivad ja kirjutavad oma seaduslikust soovist laste haridusteel valikuid teha ja koolis arengukeskkonna loomisel kaasa rääkida.

Ilmselt on kõigil kolmel osapoolel õigus? Jah, see on demokraatlik protsess, kus kodanikud ei malda oodata järgmisi valimisi ja kasutavad oma õigust rahumeelselt ja loominguliselt meelt avaldada. Jah, need kodanikud on noored ja aktiivsed ning tulnud linnast maale, et oma lastele väikses kogukonnakoolis loomulik arengueskkond luua. Jah, nad annavad aru, et seda toimivat kogukonnakooli saab luua ainult koostöös kooli juhtkonna ja kohaliku omavalitsusega. Koostööd aga saab teha ainult siis, kui kõik osapooled seda soovivad.

Eestimaal on terve hulk hästi toimivaid kogukonnakoole. Jätan need nimetamata, sest neil kogukondadel pole mingit tahtmist kellegagi võrreldud saada ja mingisse pingeritta kuuluda. Olles külastanud enam kui 400 kooli, julgen väita, et neid on mitukümmend üle terve Eesti. Nende ülesehituses on palju sarnast. Esiteks on neil direktoriks selge visiooniga nutikas suhtekorraldaja, kelle ümber koondub kogu õpetajaskond ja kooli abipersonal. Lapsed tunnevad neis koolides, et nende olemine ja tegemine on täiskasvanutele tähtsad. Lapsevanemad on sellises koolis mitte lihtsalt teretulnud vaid reaalselt otsustamisse kaasatud osapool. Kool on sellise kogukonna süda ja seepärast nimetataksegi sellist kooli kogukonna kooliks.

Kogukonna koolis on lapsevanematel reaalne võimalus ja võim oma lapse arengukeskkonna kujundamisele kaasa aidata. Seda eelkõige seepärast, et kooli direktor võtab küll kanda talle seadusega pandud kogu vastutuse, aga samas usaldab ja delegeerib paljude oluliste otsuste tegemise kogukonnale. Kõik osapooled on teadlikud, millega direktor riskib ja see suurendab ühtekuuluvuse ja üksteise hoidmise tunnet. Ükski bürokraat ei näri ennast sellise kogukonna ringkaitsest läbi ja kogukond elab rahumeeli oma ühiseid väärtusi järgides. Kusagil kõrgel ja kaugel pastakast imetud “reformid” neid kogukondi sisuliselt ei kõiguta. Selliste kogukondade südames püsibki Eesti kodanikuaktiivsus kui meie kultuuri jätkusuutlikkuse allikas.

On veel üks oluline suhe, mis tugevaid kogukonnakoole iseloomustab – koostöö kohaliku omavalitsusega. Kui see suhe on korras, pole lombakas seadus probleemiks. Reeglina saavad nende omavalitsuste juhid väga hästi aru, et kodanikuaktiivsus on XXI sajandi loomulik osa, mis on läbi seadusandluse normiks kujunemas. Seega on normaalne kuulata kõiki osapooli ja saada jätkusuutlike juhtimisotsuste tegemiseks ülivajalikku informatsiooni. Juhid, kes koostöö asemel konkurentsi ja võitmist väärtustavad, viivad oma rahva lõputusse võitlusesse.

Eelkirjutatu ei tähenda, et sellistes kogukondades ei olegi lahkarvamusi ja konflikte. On küll, sest need probleemid on elu ehk pideva muutuseprotsessi loomulik osa. Paradigmaatiline erinevus on selles, et kogukonnakoolis ei ole probleem negatiivne vastandumise allikas vaid lihtsalt soovitu ja tegelikkuse erinevus, mis on arengu peamise eeldusena üdini positiivne nähtus. Koostööle orienteeritud inimeses käivitab probleem soovi mõista selle põhjuseid ja leida lahendus, mis aitab kõigil osapooltel säilitada väärikuse. Siis saab taas ennast ja teisi paremini tundmaõppinuna koos edasi liikuda.

Eesti Lastevanemate Liit on kodanikualgtuse korras viimase kümnendi jooksul koolitanud mitusadat koolide ja lasteaedade hoolekogu parema koostöö tarvis. Oleme aidanud ära hoida ja lahendada paljusid konflikte kogukondade sees ja nende ümber. Oleme püüdnud kaasa rääkida hariduselu kujundavate seaduste loomisel ja vastuvõtmisel. Viimased kaheksa aastat oleme katkise grammofonina korranud, et lapsevanem peaks saama riiklikult koolitatud, et olla valmis hoolekogus sisulisi otsuseid tegema. Samuti oleme järjekidlalt teinud ettepaneku (kooli) hoolekogude rolli kardinaalseks muutmiseks, et anda teadlikele lapsevanematele võimalus oma kodanikuaktiivsus parimal moel riigi ja rahva hüvanguks rakendada. Seni oleme hüüdja hääl kõrbes, aga selge on, et hoolekogu rolli käsitlev seadusandlus vajab muutmist!

Kodanikuaktiivsuse plahvatuslik tõus on täna fakt. Kui anname hoolekogudele sisulise ja seadusliku võimu otsustada haridusasutuse käekäigu üle, siis loome uut tüüpi poliitikute kujunemiseks soodsa taimelava. Kui hoolekogul on mõjuvõim, siis pürgib sinna aktiivne lapsevanem, kes on eelnevalt läbinud vajaliku koolitusprogrammi. Olles mitu aastat vabatahtlikuna üles näidanud oma parimat tahet ja oskusi, on tal võimalik kogukonna mandaadiga poliitikasse suunduda. Poliitbroilerite ajastu saaks läbi …

Kui me jätkame vanal moel ja laseme täna Lüllemäel lapsevanemad nurka suruda, siis tehakse seda juba homme järgmistes väikekoolides. Kutsume üles kõiki, kes soovivad Eesti poliitkultuuri sisulisele muutusele kaasa aidata, andma oma hääle petitsioonile “Kool kogkonnale!”.

petitsioon.ee