Ilmselgelt on täna ühiskonnas murranguline aeg, mil haridus, kodu, perekond, õnn ja tervis saavad täiesti uue tähenduse. Tundub, et enesepettuse aeg hakkab läbi saama ning aina enam leidub inimesi, kes julgelt peeglisse vaatavad.

Maailmas on üks kindel ja muutumatu asi – see, et kõik muutub. Üha rohkem inimesi hakkavad aru saama, et haritus seisundina ja haridus protsessina tähistavad valmisolekut nende muutustega toime tulemiseks. Kuigi vastuseid võib otsida nii enda seest kui ka väljast, on meie ühiskond harjunud saama vastuseid väljastpoolt. Mentorina on minu kõige olulisem ülesanne julgustada inimesi vastuseid enda seest otsima ja innustada neid isiklikel põhjustel aktiivselt muutustega kaasa minema.

See, mida näeme enda ümber, on meie sisemaailma peegeldus. Seega ei toimu Toompeal midagi valesti, sest prassivad ja vassivad riigijuhid on läbilõige meie ühiskonnast. Kui täna tunneme, et tahame midagi muuta, siis hangude ja vikatitega Toompeale või linnavalitsusse minnes ei saa midagi paremaks muuta: vaja on muuta iseennast ja oma suhtumist. Täna on Eesti mees haaranud ühiskonnas juhtpositsiooni ning võtnud tohutu vastutusekoorma, ja on selle koorma all murdumas. Miks? Kuna meie ühiskond pole talle õpetanud paindlikkust ning loobumine ehk uuesti valimine tundub olevat nõrkus. Elementaarne näide sellest on ütlus, et mehed ei nuta. Muide, samalaadne vanasõna kuulub ka Soome kultuuri juurde. Seega, kas meie ja Soome hirmuäratavalt kõrged edetabelikohad meeste enesetappudes ja joomarluses on selge seos või juhuslik kokkusattumus?

Kui selline loomulik tunne nagu kurbus maha suruda, muutub see ebaloomulikuks ja sellest saab krooniline depressioon. Samamoodi on hirmude, viha ja kadedusega, mida peetakse valedeks tunneteks. Näiteks ei anna me endale aru, et see kadedus on jõud, mis ajab väikest last küündima uksenupuni, kuhu vanem vend juba ulatab. Kadeduse loomulik jõud innustab pingutama ja arenema, aga kui kadedus alla suruda, muutub see ebaloomulikuks emotsiooniks ehk kiivuseks ja armukadeduseks. Inimesi on tapetud, sõdu on alustatud ja terved rahvad on hävinud allasurutud emotsioonide tõttu!

Kõik ebaloomulikud tunded tulevad loomulike tunnete mahasurumisest ning stressi alge on enamasti enesepettus: usume, et kui tundeid alla suruda, siis need kaovad, ent tegelikult tekib meis meeletu pinge, mis väljundit otsides vallandub näiteks nn keskea kriisina. Tegelikult on keskeakriis arusaamine, et oleme katki ega taha enam ennast ja teisi petta. Sageli arvatakse, et on hullus vahetada eduka ärimehe amet millegi muu vastu, aga see vaid tundub nii. Tegelikult mängib siin hoopis suurt rolli arusaamine, et väline kultuurikontekst ja hariduskontekst ei vasta enam meie sisemistele vajadustele. Väljast lahendusi otsides oleme sisemise hääle kuulamata jätnud ja materialistlikku maailma ära eksinud.

Kas Eesti mees on hoolimatu pereisa?

Mõned aastad tagasi avastasin ühes Eesti koolis olukorra, kus enam kui tuhandest koolilapsest 81% ei omanud kodus isa ja emal puudus regulaarne elukaaslane. Mõelge, et umbes 800 lapsest pooled olid poisid, kes ei teagi, kuidas meesterahvas igapäevaselt käitub? Ega siin pole süüdistada kedagi peale iseenda ja seegi on mõttetu. Täna tuleb mõelda, kuidas kujunenud olukorda muuta. See pole taud, et Eesti mehed jätavad oma peresid, vaid see on vili, mille oleme ise külvanud: meie rahva suurim probleem on oskamatus ja tahtmatus suhelda. Ja kahjuks ei õpetata meile koolis, kuidas luua, hoida ning lõpetada suhteid, aga vajaksime sellist õpetust nagu õhku.

See, et pere ja kodu tähendus on muutunud, on asjade loomulik kasvamine. Aga miks lähevad nii paljud suhted lörri? Kas on võimalik, et need on loodud valedel alustel? Kuna otsime vastuseid väljastpoolt, siis püüame ka välise järgi joonduda ja olla normaalne (tuleneb sõnast norm). See tähendab, et loobume olemast meie ise ja hakkame kehastama kedagi teist, kes peaks igati vastama ühiskondlikele normidele ja väärtustele. Pere kujunedes kukuvad maskid ja pettumus on suur. Selle purunenud illusiooni eest ei saa panna vastutust ei mehele ega naisele. Meie haridussüsteem ja eriti kasvatusteadus võiks paremini eluga kaasa liikuda..

Stressirohke raha- ja võimukeskkond

Keeruline on rääkida inimlikust väärtussüsteemidest riigis, kus valdav hulk rahvast valis end esindama partei, kes lubas meid viia viie rikkama riigi sekka. Mida see meie kohta ütleb? Seda, et me väärtustame raha ning materiaalseid väärtuseid. Õnn ja õnnelik olemine on pragmaatilises rahavajaduses sipleva inimese jaoks abstraktne asi. See on umbes nagu ühe naise seletus teisele, mis on superorgasm. Kuidas kirjeldada õnnetunnet või orgasmi? Neid peab ikka ise tundma ja ainult uuenev isiklik kogemus saab tagasivaadetes anda põhjuse senist arvamust ümber hinnata!

Keskkond, kus fookuses on raha ja võim, on ääretult stressirohke. Mehed tungivad enamasti poliitikasse võimu, rikkuse ja raha pärast, kuigi on olemas inimesi, kes lähevad poliitikasse misjonäridena midagi muutma. Pahatihti tuleb ette, et see muutja muutub olude sunnil ka ise huntidega ulgujaks. Konkurentsi ülistavas ja võimu põlistavas keskkonnas suudavad vaid üksikud iseendale truuks jääda.

Paraku on paljud mehed tänaseks unustanud, mis on õnn, sest ühiskondlikult heakskiidetud ja normaliseeritud rutiinis on nad omaks võtnud teistega samad väärtused. Aastakümneid on meie sekka külvatud konkurentsi kui püha väärtust, mis on tekitanud olukorra, et kõik inimesed on rivaalid ning tähtis on vaid võit. See uskumus tekitab aga käitumismustri, kus aususe ja pettuse vahel on õhkõrn pärgamentpaber – võit tundub nii magus, et petmine ei häiri enam. Ja süüdistada sellises ühiskonnas, et poliitikud on rumalad ja ahned, on tegelikult iseendale peeglis näkkusülitamine.

Kui meil on soov olukorda muuta, peame küsima, mida isiklikult muudame. Konkurents paneb kõiki tajuma konkurentidena, iga hinna eest võidu ja raha nimel võitlema ning hirmu tundma, kui ei suudeta olla ootustele vastavalt parim. Isegi meie koolisüsteem on üles ehitatud huvi asemel hirmule. Kui inimeses tekib ja süveneb hirm kaotuse ees, siis peagi kaotab ta usu oma võimetesse. Nii tähistaevast kui ka prügikasti kõrvalt kukkuja on mõlemad majanduslikku edu kummardavas riigis luuserid. .

Konkurentsi teema on sügavalt juurdunud ka perekonna tasandil, kui kuulata lugusid, mida teevad naised ja mehed laste pärast võideldes. Neid ei huvita enam see, mis on lapsele hea vaid iseenda õige ehk võidukas olemine. Samas ei saa jälle kedagi süüdistada, sest sellised inimesed on lihtsalt meie haridussüsteemi tagajärg, uskudes tõemeeli, et konkurents on ainus edasiviiv jõud.

Mehe tervis sõltub naisest

Meeste tervis ja väärtused on ühiskonna kultuuri tulemus või tagajärg. Naised saavad mehe tervist mõjutada, kui nad oskavad olla perekonna kael ja suunata mehe silmi sinna, mis on väärt vaatamist ja tähelepanemist. Naistes on endiselt olemas teatud alahoidlikkus, mida nad aga ei pruugi kasutada, sest ka naised on võtnud omaks ühiskonnas normeeritud ehk normaalsed  käitumisreeglid. Ja seetõttu annavad lõhkemas katlale veel hagu alla..

Samas on just naiste käes olemas kõik meie ühiskonna päästmise ohjad! Ajalugu vaadates on naised hakanud pärast suuri katke ja sõjakatastroofe sünnitama ning rahva arvukust kasvatama.  See on fenomen, mida täna keegi  seletada ei oska. Kui tahaksime ja oskaksime sisuliselt väärtustada eesti ema, siis seaksime perepoliitika prioriteediks, siis looksime talle ja lastele inimväärse elukeskkonna. Kui lastega ema tajub, et tema väärtust on märgatud, siis leiab ta kindlasti ka jõudu oma mehele paremini toeks olla ja aidata tollel mõista, et mehe ja isa väärtus seisneb milleski muus kui rahakotis..

Ilmselt saab eesti mehe tervise päästa vaid naine, pereema, kes sellele hullunud äriekspressi hädapidurit tõmbab, sest eesti mehele teadupärast ei sobi loobuda. Vaja on tasakaalukat naist, kes ütleks, et armastab seda meest ka siis, kui raha koju vähem tuuakse.

Mis teeb mehe õnnelikuks?

Muidugi, kui mehele tundub, et elurong sõidab liiga kiirelt ja mitte õnnelikuks tegevas suunas, on tal ka endal võimalik ringist välja astuda. muutusse aga eeldab väga olulist muutust – tal on vaja oma mõistusest rohkem hakata usaldama oma südant ehk tundeid. Kuidas see teoks saab? Ühel hetkel hakkad märkama enda ümber hoopis teises rütmis, tempos ja pinges liikuvaid inimesi. Hakkad nägema hoopis teistsugust maailma ja mõistad, et oled kuulmata jätnud oma sisehääle ja kuulanud üht vale häält ja elanud kellegi teise elu. See uus maailm võib sind vapustada. Senised tuttavad kaovad kuhugi ja asemele tulevad uued, uusi väärtusi evivad inimesed. Reeglina leitakse ühiselt uus hingamine ja hakatakse uue ja positiivse energiaga koos edasi liikuma. Ükski raskus ei tundu enam ületamatu. Vastupidi – pärale jõuab arusaamine, et Elu algab sealt, kus mugavustsoon lõppeb. Aga see pingutus ei ole enam hirmutav vaid vastupidi, huvitav. Nn keskeakriis saab ületatud ja elu uue hoo sisse.

Inimese teevad õnnelikuks tema kasvamise tajumine ja elukogemused ning õnn ei küsi vanust ega sugu. Looduse vaatleja Fred Jüssi on öelnud, et õnn on see, kui hommikul hea meelega tööle lähed ja õhtul hea meelega koju tagasi tuled.

10 tõsiasja Eesti mehe kohta:
1. Eesti mees on sama katki kui Eesti ühiskond;
2. Eestlased on kehvad suhtlejad, kes ei oska suhteid luua, hoida ega lõpetada;
3. Eesti mees murdub oma vastutusekoorma all, sest üldsus peab paindlikkust nõrkuseks;
4. Küsimata ja tunnetamata, mis on õnn, oleme võtnud ühiskondlikult heakskiidetud ja normeeritud väärtused:  raha ning materiaalsed väärtused;
5. Kõik füüsilised hädad on tingitud vaimsetest, kuna inimese tervise määrajad on tema vaimne ja hingeline seisund..
6. Stressi alge on enamasti enesepettus: mees usub, et kui ta tunded alla surub, siis need kaovad, ent tegelikult tekib meeletu pinge, mis väljundit otsides avaldub näiteks nn keskeakriisis.;
7. Meie ühiskonnas on harjutud saama vastuseid väljastpoolt, kuigi ilmselt on kõik vastused meie endi sees olemas;
8. Aastakümneid külvatud konkurentsi ülistamine on tekitanud olukorra, et kõik inimesed on omavahel rivaalid ning ainult võit omab tähtsust.
9. Meeste tervis ja väärtused on ühiskonna kultuuri ja normide tulemus või tagajärg, mida naised tugevalt mõjutada saavad;
10. Mehe õnnelik elu algab sealt, kus mugavustsoon lõppeb ja mõttekaaslastega ühine pingutus inimväärikusele uue tähenduse loob..

Artikkel ajakirjale Psühholoogia