Vanasõna ütleb, et igal asjal on kaks otsa. Ja kõik oleneb sellest, mis nurga alt seda asja vaadata. See, mis ühest otsast ehk vaatenurgast tundub halb ja kohatu (suvine vihm suvitajale), on teisalt igati hea ja asjakohane (suvine vihm põllumehele). Ilmselt peitub tõde vastandite ühtsuses? Vaja on tahet ja oskust need kaks vastandlikku otsa omavahel tervikuks siduda. Selle terviku rahumeelne vaatlemine aitab aru saada ja mõista kõnealuse asja olemust.

Võtame vaadelda säärase mõiste nagu loobumine. Konkurentsile, teistest parem olemisele ja võitmisele orienteeritud ühiskonnas on levinud arvamus, et loobumine on halb. Seda vaadatakse kui allaandmist, käega löömine, minna laskmist … Vaatleme seda mõistet ja tema tähendusi lähemalt ja püüame aru saada, kas loobumisel on ka mõni hea külg. Alustame mõnest lihtsast näitest ja proovime siis midagi krõbedamat. Veendume, kas loobumine saab olla ka näiteks uuesti valimine ning tahtelise aktina kanda endas vägagi jõulist ja julgustavat sõnumit. Ja seda isegi siis, kui räägime loobumisest seni väga tähtsana tundunud suhete ja/või turvalisena tundunud elu kontekstis.

Selleks, et loobumise olemust paremini mõista, on hea vaadata loobumist näiteks arengu eeldusena. Kui minu olemasolev ehk senistest valikutest väljakujunenud reaalsus ei sobi mulle enam (ei teeni enam minu kõrgeimat eesmärki), siis tuleb muutuse tarvis millestki loobuda ehk ebavajalikust vabaneda. Et valida midagi uut, mis aitab luua unistusele või eesmärgile lähedasema reaalsuse. Millestki loobumine tähendab reeglina millelegi väärtuslikumale tere ütlemist. Näiteks ei soovinud ma ühel eelmise sajandi kaunil suvepäeval enam olla põdura tervise ning kehva füüsilise vastupidavusega nikotiinisõltlane. Loobusin suitsetamisest ja hakkasin regulaarselt idamaiste hingamisharjutustega tegelema. Täna tegelen jätkuvalt hingamisharjutustega ja tunnen ennast suurepäraselt.

Selle muutuse käigus sain aru, et kui loobumine on arengu eeldus, siis loobumise enda peamine eeldus on tähelepanuvõime avardumine ehk teadlikuks saamine. Jälgides oma tervise halvenemist ja füüsiliste võimete hääbumist, avastasin, et olen sõna otseses mõttes tapvas sõltuvuses. Seda oli väga raske tunnistada, sest pidasin ennast targaks, tahtejõuliseks ja sihikindlaks. Õigemini küll olin endast loonud säärase kuvandi. Endamisi tajusin loomulikult probleemi ja seda, et olen sõltuvuses, aga vaikselt lootsin, et teised ei näe. Tähelepanu avardumine tähendas enda olukorra ning selle kujunemise põhjuste ja ka võimalike valikute teadvustamist.

Mõistsin, et loobumiseks pole vaja mitte jõudu vaid tahtmist aru saada loobumise ehk muutuse vajalikkusest ehk isegi paratamatusest. Loobumine on loomulik tegu, kui olen taibanud, et samamoodi jätkamine ei vii sinna, kuhu minna tahan. See taipamine annab mulle kolme valikut, kas:
a) muuta olukorda,
b) muuta suhtumist,
c) väljuda olukorrast ehk loobuda.

Vähem suitsetamine olukorda eriti muutnud ei oleks. Oma tervise ja imago halvenemisse kuidagi leebemalt suhtuda tundus nõme. Järele jäi valik number kolm ehk otsus loobuda.

OK, see oli suitsetamine ja sellest loobumine tundub paljudele iseenesest mõistetav. Võtame siis näitena mingi olukorra, kus loobumine tundub allaandmisena. Tippsportlane, naine, kes oma karjääri tipus olles lahkub spordist. Tal on kõik eeldused olla veel aastaid maailma parimate seas, aga ta otsustab loobuda. Otsus sünnib koos sõbranna kolmanda lapsega. Kuna kahe trenni vahel last sünnitada ei tundu mõistlik ning jätkuvalt oma elu ainult treeningute ja võistlemisega täita tundub ka üsna mõttetu, siis jäigi veel vaid variant number kolm. 

Täna kasvatab ta kaht oma ja üht kasulast ning vaatab hingerahu ja tänutundega tagasi päeva, mil spordist loobumise otsus tehtud sai.

Ambitsioonikas tegevjuht, kellele ennustatakse hiilgavat karjääri. Meeskondade ülesehitamine ja ühtse perena koos hoidmine on tal veres. Teda austatavad nii kolleegid kui ka ettevõtte omanikud ja rahaliselt saab ta perele lubada näiteks mitu pikemat välisreisi aastas. Ettevõtte jõulupeol teatab ta oma plaanist kevadel kooliõpetajaks hakata. Peale homeerilise naeru lõppemist kinnitab ta oma otsust ja tänab kolleege erakordselt edukate aastate eest äris.

Müügiinimestele arengukeskkonna loomine ei pakkunud talle enam pinget. Hoolimata sellest, et hästi välja tuli. Ta oli proovinud muuta nii olukorda kui suhtumist, aga hing ihkas enamat ja elu kutsus edasi astuma. Nüüd on ta õhtuti kaks korda väsinum, sest tööd on kolm korda rohkem. Palka saab ta kuus korda vähem, aga ta on taas õnnelik!

Iga kord, kui loobun millestki, ütlen tere millelegi palju olulisemale … Kas ma teadvustan endale seda? Kas ma usun, et see on võimalik? Kas ma soovin, et see oleks nii? Miks ma ei julge lahti lasta asjast, mis mind enam ei teeni? Kas ma tõesti usun, et klammerdumine eilsesse võib mind homme õnnelikuks teha? Kas midagi võiks olla veel olulisem kui õnnelik olemine? Mis see küll olla võiks? … No mis asi see mind küll kinni hoiab? Kas tõesti peab valu muutuma talumatuks, enne kui tegutsema hakkan? Mis see on, mis aitaks vähema valuga hakkama saada?

Elu on mind veennud, et edukad inimesed on muutnud endale harjumuseks nende asjade tegemise, mida ebaedukatel teha ei meeldi. Edu on seejuures soovitu saavutamine kooskõlas saavutaja väärtushinnangutega. Edukas inimene väärtustab Elu kui liikumist ja muutust ning ta teab, et Elu algab sealt, kus mugavustsoon lõppeb. Kohe kui astun oma mugavustsooni servale, hakkab Elu voogama. Kui jään tegema  asju, mis ajaga on mugavaks muutunud, siis annan käest oma Elu suunamise initsiatiivi! Sellest hetkest alates saan seda, mis teistest üle jääb. Turvatundest loobumine avab elu lõpututele võimalustele. Õppigem loobuma sellest, mis meie kõrgeimat eesmärki enam ei teeni ja haarakem julgelt võimalustest, mis aitavad järgida oma Elu kutset! Kuhu Elu Sind kutsub? Loobu kõigest, mis segab sellele kutsele järgnemist ja ole õnnelik. Usun, et just seeläbi muutub maailm tervikuna taas jälle pisut paremaks …

Artikkel ajakirjas Üks