- Aivar Haller - http://haller.ee -

Väikese rahva suur võimalus

 

Eesti on üks väikseima rahvaarvuga iseseisvaid riike maailmas. Nagu kõigel siin ilmas, on ka sellel faktil nii hea kui ka halb pool. Ühest küljest teeb see tõsiasi meid unikaalseks, aga teisalt muudab meie elu kalliks, sest kõik iseseisvale riigile vajalikud süsteemid tuleb ülal pidada suhteliselt väikese arvu elanike tööga. Kuidas teha nii, et meie iseseisvus säiliks ja et me selle säilitamise nimel ei peaks ennast vigaseks või surnuks töötama?

 

Ilmselt võib vastuseid olla mitu. Esimene, mis pähe kargab, ütleb et tehkem sugu ja täitkem eesti kojad rõõmust kilkavate lastega. Tundub lihtsasti teostatav ja asjakohane. Teine ütleb, et avagem uksed immigrantidele ja võtkem avasüli vastu meie kultuuriruumiga ühineda soovijad. Teades, et Eesti on Ruanda ja Etioopia kõrval võõraviha edetabeli tipus, jätan selle variandi uue, sallivama põlvkonna ootele. Kolmas vastus ütleb, et korraldagem haridussüsteem ringi selliselt, et avatud suhtlemine ja süsteemse terviku mõistmine kujuneksid väärtuseks, mis tagavad rahva püsimajäämise. Tundub, et pole nii lootusetu, kui eelmine?

 

 Heidame põgusa pilgu probleemi tagamaadele. Vaatame, kas leiame sisulisi argumente, mis võiks ümber veenda pessimisti, kes usub, et ainus asjakohane ponnistus on valmistumine väärikaks väljasuremiseks. Isegi paadunud optimist peab täna tunnistama, et meie demograafilist statistikat lähemalt uurides hakkab halb. Tundub olevat päramine aeg sellele halvale otsa vaadata..

 

Avagem silmad!

Kuigi meil on Eestis täna tohutus koguses statistikat ja muus vormis informatsiooni, siis paraku napib asjatundjaid, kes käsitleksid Eesti demograafia põhiprobleeme terviklikus kontekstis ja poliitikutele mõistetavas keeles. Väheste seas on Tartu Ülikooli rahvastikuteadlane Mare Ainsaar püüdnud üldsust ja otsustajaid veenda, et midagi väga olulist on nende tähelepanu alt välja jäänud.

 

Näiteks teadmine, et sünnitusealiste naiste arv Eestis hakkab drastiliselt vähenema. Kui täna on neid umbes 200 000, siis järgneva 20 aasta jooksul kahaneb see arv vähemalt 70 000 võrra. See on jube lihtne matemaatika ja rõhk on sõnal „jube“. Sest terve mõistus ütleb, et kui Eesti perepoliitikas ei toimu lähiajal midagi erakordselt head, siis läheb üks osa ka neist 130 000 potentsiaalsest sünnitajast mujale.

 

Üksiti väidab Mare Ainsaar, et Eesti suurim demograafiline probleem on esimeste laste arvu hüppeline vähenemine alates aastast 2008. See tähendab, et esmasünnitus lükatakse majanduslikult ebaturvalises olukorras edasi. Naised teevad muid valikuid ja otsustavad lapsi saada mitte kahekümneselt vaid kolmekümneselt. Paraku on nii, et mida hiljem sünnib esimene laps, seda väiksemaks kujuneb reeglina ka naise summaarne laste arv.

 

Demograafias on oluline mõiste – taastekordaja. See näitab keskmist ema poolt sünnitatud tütarde arvu ja ohusignaaliks on selle kordaja langemine allapoole taset 1, mis toimus Eestis aastal 1990. Täna on see tase 0,7 kandis ja viitab, et võimalike sünnitajate arv väheneb vääramatu järjekindlusega.

 

Ja nüüd pange siia otsa teadmine, et me oleme rahvas, kellel pooled rasedused lõppevad abordiga.

Lõpetuseks see, et kõige kiuste toimuvatest sündidest on eestlaste osakaal umbes 75% ja see tendents on negatiivne.

 

Kõige selle taustal ei soovi ma pikemalt süüvida perepoliitika detailidesse. Neist on palju ja põhjalikult kirjutatud. Küll aga avaldan soovi, et parteipoliitika üleselt lepitaks kokku Eesti laste-, perede- ja toimetulekutoetuste tarvis lõigata igal aastal riigieelarve pirukast kindel tükk. Eesti pere jätkusuutlikkus vajab vähemasti 3% SKTst. Ja sellest koogitükist saavad osa KÕIK lapsed ja KÕIK pered ja KÕIK abivajajad. Absurdne on olukord, kus pere peab eelnevalt langema vaesusesse, hunnikute viisi pabereid vorpima, endale sildi kaela riputama  ja siis saab lapse toetust.

 

Tehkem sugu!

Piiblis on kirjas: „Ja Jumal õnnistas Noad ning tema poegi ja ütles neile: tehke sugu ja teid saagu palju ja te täitke maa.“ Kindlasti oli see üks olulisemaid nõuandeid inimkonna ajaloos. Kui Noa kolm poega ja nende järglased poleks üleskutset tõsiselt võtnud, oleks sõjamasin söögita jäänud. Järgnev ajalugu on näidanud, et inimsugu on erakordselt sihikindel enesehävitaja. Sõda sõja otsa muutis vägivaldse surma nii igapäevaseks, et inimelu ei maksnud enam krossigi. Kui sinna juurde panna katk ja teised tõved ning looduskatastroofidest põhjustatud näljahäda, siis surnuks joomine ja abordi tegemine tunduvad lihtsalt kirss tordi peal.

 

Eestis on sõdade, katku ja nälja tulemusena olnud korduvalt perioode, kus rahvaarv on kahanenud kriitilise piirini, kuid seejärel väga kiiresti kasvanud. Vanad kirikukirjad annavad sellele fenomenile selgituse – pea igal aastal sünnitas elujõuline eesti naine peresse ühe lapse. Paraku ei ole kusagil kirjas, miks see tubli naine seda tegi?

 

Järgmise fenomeni lõi eesti naine läinud sajandi keskel. Ajal, mil Euroopas sündimus pärast sõjajärgset buumi taas langes, kasvas sündimus Eestis taastetasemeni ja isegi üle selle. Taastetase on summaarne sündimuskordaja, mis võiks tagada rahva püsimajäämise. See näitab keskmist elussündinud laste arvu naise kohta tema elu jooksul. Eestis loetakse taastetasemeks summaarset sündimuskordajat 2,1. Aastal 1987 tõusis kõnealune näitaja perestroika trummipõrina saatel 2,26ni ning langes seejärel kapitalismi viljastavates tingimustes tosina aastaga 1,28 peale. 2011 oli see näitaja 1,52 ja paraku taas kaugenemas Vabariigi Valituse 2015 aasta eesmärgiks seatud 1,71st.

 

Valitsuse kodulehel seisab, et Valitsuse pere- ja rahvastikupoliitika peamine eesmärk on positiivne iive. Nõutuks teeb see, et kirjas on poliitika, mitte poliitikute eesmärk. Poliitika on aga paraku vahend, nagu näiteks peenis. Tal ei ole eesmärki, aga teda kui vahendit võib iibe parandamise eesmärgil kasutada. Kahjuks on ajalugu näidanud, et kui ülalpool deklareerituga sarnaseid eesmärke ei saavutata, siis kehitab süüdimatu poliitik õlgu ja kurdab, et vahendeid polnud piisavalt.

 

Läitkem valgus!

Selle minoorse loo lõpetuseks pean siiski võimalikuks tunneli lõpus üht valgusetäppi näha. Ehk hoiab see vähemalt mõnda pessimisti (informeeritud optimisti) tagasi valget lina võtmast ja surnuaiale roomamast. Sissejuhatuses kirjeldasin ühe lahendusena haridussüsteemi reformimist. Haridussüsteem on ühiskonna selgroog. See on koht, kus haritud asjatundjad saavad kõige väiksema vaevaga ühiskonnas suurte ja süsteemsete muutuste jaoks eeldusi luua. Selle asemel, et hiljem kõveraks kasvanud puid sirgeks painutada, on mõttekas luua noortele istikutele sirgeks kasvamise tingimused.  

 

Riiklik õppekava ütleb, et kool kujundab väärtushoiakuid ja -hinnanguid, mis on isikliku õnneliku elu ja ühiskonna eduka koostoimimise aluseks. See väide on 100% õige, kuigi tekst ja pilt täna valdavalt veel kokku ei lähe. Seepärast tundub meile mõttekaaslastega, et lähiaastatel on vaja kiires korras, aga hästi läbimõeldult koostada õpetajaõppe kavad suhtlemisõpetajate koolitamiseks ja vähendada üldhariduskoolide hullunud ainekavasid poole võrra. Siis lisaksime kavasse eraldi õppeainena suhteõppe, mille kaudu omandatakse suhete loomise, hoidmise ja vajadusel lõpetamise oskused. Paarikümne aastaga väheneks märkimisväärselt nende inimeste arv, kes ei oska ega taha kuulata ja kuulda.

 

Oma tõemõõgaga vehklejate asemele kasvavad generalistid, kes suudavad eri valdkondade vahel seoseid näha ja luua. Siis läheb veel kümmekond aastat ning meie püsimajäänud riiki ja rahvast juhivad tänase käputäie asemel valdavalt sellised poliitikud, kes mõistavad ja austavad elu kui tervikut. Ilmselt saavad uue tähenduse nii peresuhted kui ka haridus tervikuna ning tubli eesti naine ei pea enam selle fenomeni loomist üksi enda õlgadele võtma.

 

Ma aiman, mida lõpliku tõe valdajad ja elukutselised skeptikud minu kirjatükist arvavad. Olen meelsasti unistaja, siis on vähemasti mingigi valgus oma lastele teele kaasa anda. Soovin avatud südant ja tundlikke meeli meile kõigile suurte muutuste ajal.

 

Artikkel Maalehes

 

Allikad:

1.       Johnston’s Archive [1]

2.       Eesti Statistikaamet [2]

3.       Legatum Institute [3]

4.       Eesti Teadusportaal [4]